«Üldiselt saab igasugu asju häirivana näha,» leiab Risto Vähi. «Pagariäri kortermaja all (võimalikud prusskakad), lastega pere kolib ülakorrusele (lapsed jooksevad), pensionär kolib allkorrusele (oi issand, nüüd ta hakkab meie laste jooksmise peale pahandama). Tallinnas on tõsimeeli võideldud ka lennukite ja tänaval öösel sõitvate autode vastu,» räägib ta. «Vanalinn on hirmus lärmakas, palju lõhutakse pudeleid, soristatakse kangialustesse, kuid hinnad on Tallinna kõrgeimad,» toob Vähi välja.
«Kui maja juures on metadoonipunkt ja inimesed on sellega harjunud, ei mõjuta see hindu kuidagi. Kui aga seda hakatakse järsku probleemina nägema, siis sõltuvalt sellest, palju inimesi kaasa tuleb, omab see kas lihtsalt korraks kergelt halba mõju, või kui kõik kaasa tulevad, võib see tegelikult ka piirkonna hinnataset mõjutada,» selgitab Vähi.
«Mingi mõju vahetus läheduses asuva kinnisvara hinnale ehk on, aga see ei ole nii drastiline, nagu seda tahetakse esialgu näidata,» selgitab Mihkel Oiderma. «Paraku tuleb leida selliste asjadega mingi kompromiss ja kui kellegi naabrusesse mõni säärane asutus peakski kolima, siis ma rahustaks need omanikud maha, et nende kinnisvara pelgalt selle asjaolu tõttu haamri alla ikkagi ei satu.»
«Päriselt ei saa linnas kõike ära keelata. Saame vähendada saastet, viia eemale rasketööstust jne, kuid kõik mis on seotud inimestega, on linnas osalt paratamatu ja meil kõigil on selle valikuga - elada linnas - seonduvalt kohustus mõningaid asju taluda,» arvab Risto Vähi.
«Kui me ei talu linnaelu mingeid nüansse, siis me peame tegema elukohas valiku. Ei saa panna silmi kinni ja öelda oma maailmavaatest lähtuvalt, et eitame probleemi, keelame ära. Probleem elab kuskil mujal, teiste inimeste juures edasi,» selgitab Vähi.
«Sellist väikekodanlikku «mina ja maailm» mentaliteeti pole mõtet tiheasustusega piirkondades või kortermajade rajoonides sajaprotsendiliselt rakendada,» arvab ta. «Linnaelu on mitmekesine, on seda olnud aastasadu, on ka täna ja homme.»