Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/07/29/5666731t1h8d25.jpg)
Kaku-, kassi-, lambakohvik, pimerestoran, iglubaar, õhus kõlkudes või hoopis maa-aluses einelas söömine – veidraid võimalusi kundede meelitamiseks ja üllatamiseks on laias maailmas juba kuhjaga. Siiski jätkub mõnel kohvikupidajal veel südikust, et panna kliendid porgandpaljalt kalli raha eest süüa vitsutama.
Kui paljude suurimaks õudusunenäoks on riieteta tänavale – või veel hullem – mõnda kohvikusse sattumine, siis päriselus on nii mõnedki nõus selle eest suuri summasid välja käima. Tänavu maailma tabanud alastirestoranide buum sai alguse Londonist, kui sealne edukas idufirmade looja Seb Lyall otsustas juunis ajutiselt avada pop-up-restorani Bunyadi. Skandaalne ettevõtmine osutus nii populaarseks, et 42 istekohaga restorani tekkis juba enne avamist mitmekümnetuhandeline uudishimulike järjekord.