/nginx/o/2016/07/27/5661547t1h0856.jpg)
Eestis on palju puitmaju, mis on ehitatud 1920. aastatel. Kuigi aastakümneid neid eriti ei hooldatud ja majade seisund on praeguseks päris kehvake, avastavad inimesed uuesti ajalooliste hoonete omapära ja renoveerivad neid omale kodudeks, kirjutab Arco Vara maakler Indrek Servinski.
Kui valida endale kodu vanemasse linnaossa, siis tekib kindlasti küsimus, kas osta elamine vanasse renoveerimata majja või uude renoveeritud hoonesse. Tavaliselt jagunevad siinkohal inimeste soovid ja maitsed pooleks, aga valik võib osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab.
Renoveeritud majad näiteks võib laias laastus jagada kaheks – vanad renoveeritud puitmajad ja vana maja välimusega, kuid uuesti ehitatud majad, milles reeglina on kasutatud kandekonstruktsioonides kive ja paneele.
Kuna enamik maju on aja jooksul väsinud ja nende renoveerimine on paratamatu, ei ole alati otstarbekas taastada maja algupära. Renoveerimise ajal püütakse lahendada planeering nii, et korterid oleksid ajakohased ja vastaksid kliendi ootustele. Näiteks WCd ehitati vanasti koridori ja pesemisruum oli keldris, kuid nüüd muudetakse planeeringut nii, et need ruumid mahuvad korterisse.
Küll aga püütakse päästa ja kasutada renoveeritud majal vana maja detaile. Mitmetel majadel on säilinud fassaadikaunistused, nikerdatud välisuks jne. Need detailid on tavaliselt kahjustunud, kuid nende restaureerimine annab majale unikaalsuse, nn oma näo.
Piirkonniti on puitmaja renoveerimisega seotud ka erinevad piirangud. Näiteks miljööväärtuslikus piirkonnas ei saa muuta maja fassaadi. Kuigi arendaja ja ehitaja sooviks majale suuremaid aknaid, et toas oleks rohkem valgust, siis piirangud seda ei luba.
Uut seotakse oskuslikult vanaga
Kui vana puumaja ei ole unikaalne või ei ole vanast midagi säilinud ja otsustatakse ehitada uus piirkonda sobiv hoone, siis saab arhitekt ära kasutada oma professionaalsust, et tubade planeering oleks kliendi ootustele vastav.
Üks selline omanäoline maja on Tallinnas Kristiine linnaosas Mooni tänaval. Kuigi väliselt tundub, et maja on tüüpiline ja tavaline antud piirkonnas, siis tegelikult on tegemist nüüdisaegne ja unikaalse lahendusega, milles orterid paiknevad läbi mitme korruse, ruumidel on suured aknad ning toad on valgusküllased. Kuna tegemist on nurgapealsete korteritega, siis jätkub valgust igasse tuppa.
Mooni tänava maja on hea näide, kuidas on võimalik planeerida ühte hoonesse väga erineva lahendusega elamisi.
Puitmajadel palju eeliseid
Puitmajade piirkonnad on vaiksemad kui suurte paneelmajade rajoonid. Kuna majas on vähem kortereid, siis on suurem tõenäosus ühtse kogukonna tekkeks, kus inimestel on huvi ja soov, et piirkond oleks turvaline ja hubane.
Väiksema maja hoovis on võrreldes paneelelamutega reeglina piisavalt ruumi parkimiskoha jaoks. Kui majas on lastega peresid, leitakse võimalus paigaldada hoovi lastele liivakast ja mängunurk. Ettevõtlikumad kogukonnad ehitavad ka nurgakese, kus saab õhtuti näiteks grillida ja aega veeta. Sellised väikesed asjad pakuvad majaelanikele heaolu.
Öeldakse et puitmajades on hing sees. Millest niisugune arusaam? Kuna puit on selline ehitusmaterjal, mis erinevatel aastaaegadel n-ö mängib natuke, tekitades sõltuvalt õhutemperatuuri ja niiskustaseme muutumisest naginaid. Paljud meist on märganud, et vanaema juures maal vanas talumajas kevadel ja sügisel põrandalauad nagisevad, kuid suvel ja talvel seda ei ole. Maja elab!