Toitumisteadlane väikelapse toidulauast: ärge sundige last sööma!

Foto: Caro / Scanpix

Teisest eluaastast on väikelaps toidulauas koos kogu perega. Küll aga ei anna me väikelapsele kõiki toite nagu soolased ja vürtsitatud toidud, närimist vajavad grillitud toidud, peenestamata liha või luudega kala, ka ürtidega tuleb olla ettevaatlik – nende maitse on võõras ja lapse õrna magu ärritav. Samas on põhiline toiduvalik toidugruppide osas ühesugune ja peab olema mitmekülgne. Nõu annab toitumisteadlane ja Tartu Ülikooli emeriitdotsent dr Mai Maser.

Kuna väikelapse magu on väike, siis tema toiduportsjonid (taldrikutäied) peavad olema väiksemad, kui täiskasvanul – kas veerand või kolmandik täiskasvanu omast. Kindlasti tuleb arvestada lapse isuga, mis ei ole iga päev ühesugune. Kui ta ühel päeval sööb vähem, siis teisel päeval teeb ta selle tasa ja sööb rohkem. Seepärast peaks taldrikule panema alati väiksema toiduportsjoni, kuhu saab vajadusel toitu juurde lisada. Kaheaastane laps ei oska ise veel hästi toitu valida ning ta ei taju oma portsjoni suurust. Kindlasti ei tohi last sööma sundida, sest laps tunneb oma isu kõige paremini. Kui tundub, et laps on väga isutu ja kehakaal ei lisandu eakohaselt, võib talle sagedamini pakkuda vahepalasid.  

Meeles tuleks pidada, et kuigi aastasel lapsel on suus tavaliselt juba kaheksa lõikehammast, ilmuvad esimesed purihambad alles teise eluaasta teises pooles. See aga tähendab, et isegi kaheaastane laps ei suuda veel kõiki toiduaineid peeneks närida. Sellepärast tuleb väikelapsele teha teistsuguseid menüüsid. Lihakraamist sobib lapsele pakkuda hakkliha, hästi peeneks lõigatud ja hautatud liha või luudest hoolikalt puhastatud kala, ka toored aedviljad tuleks peenestada, mitte aga püreerida! Lapse seedeorganid vajavad tükikestega harjutamist ning hoiduda tuleb pidevalt püreeritud purgitoidu pakkumisest!

Enda tehtud valikuid ja toidu tõstmist taldrikule tuleb kindlasti hakata õpetama hetkest, kui lapsel hakkavad kujunema haaramisoskus ja koordinatsioon. Oskused tulevad tasahaaval.

Kuidas arvestada portsjoni suurust?

Igal söögikorral peaks lapse menüüs olema teraviljatooted, puder, kartul või leib-sepik. Üks leivaviil või kaks sepikuviilu on üks portsjon. Väikelaps võiks süüa päevas kaks-kolm viilu leiba. Peenleiba ja nisujahust saia võiks süüa harva ning parem on väikelast mitte harjutada neid sööma. Putrude soovitustes on tavaliselt mõõduühikuna antud detsiliiter. Erinevatel putrudel on 1 dl kas 100 g (teraviljapudrud) või 80 g (keedetud riis).  Kartulit aga arvestame tüki järgi – üks suur kartul on 100 grammi. Kartuleid saame lugeda, kuid putru tõstetakse ikka kas lusika või kulbiga. Tavaliselt 1 supilusikatäis on 20 grammi. Need kogused on antud üldiseks orienteerumiseks. Kartulit ning teraviljatooteid on soovituslik anda väikelapsele 1-2 portsjonit päevas. Loomulikult tuleb arvestada lapse isu ning kõige tähtsam on pakkuda vaheldusrikast toiduvalikut. Märksõnadeks on mitmekesisus ja  tervislikkus!

Puu- ja köögiviljade päevased kogused võivad väikelastel olla orienteeruvalt samasugused kui täiskasvanutel, st viis peotäit päevas. Lapse peod on väiksema ning  kokku tulebki just lapsele vastav kogus. Arvuliselt on köögivilja 1 portsjon 100 grammi, tükeldatult umbes 2 dl. Puuviljad ja marjad on tavaliselt mahlakamad ja pehmemad ning mahuliselt  võib olla 2 dl raskem (120 g). Hea on, kui laps sööks päevas 2 portsjonit köögivilju ja samapalju puuvilju või marju. Umbes pool köögiviljadest tuleks valmistada sooja toiduna.

Väikelapsed peavad kindlasti iga päev sööma ja jooma piimatooteid. Piima võiks laps juua koguseliselt 1,5 – 2 klaasi päevas, kuid piimatoodetega ei tasu kindlasti üle pingutada, paljud neist sisaldavad rohkelt lisatud suhkrut ja rasva, mis võivad olla kaalutõusu põhjustajateks. Meeldetuletuseks, et 1 klaas on 250 ml ehk 2,5 dl. Lastel, kelle seedimine ei talu piima, sobib koguseliselt juua 120-200 ml väikelaste piimasegu, mis sisaldab väikelastele olulisi vitamiine ja mineraalained. Piimatoodetest võiks väikelaps veel lisaks süüa 1 - 2 sl kodujuustu või hapukoort.

Juust sisaldab küll rohkesti kaltsiumi, kuid kuna see on soolane, siis võiks seda väikelapsele anda harva. Hästi sobib ju kodujuust ja kohupiim. Magusaid piimatooteid nagu kohupiimakreemid, kohukesed jm tuleks anda piiratult ja kindlasti juurde arvestada nendes sisalduva suhkru kogus. Sellest toidust tuleb oht liigsele lisatud suhkrute saamisele ja parem on neid anda harva.

Liha, kala ja muna on väikelastele vajalik «ehitusmaterjal» ja asendamatu raua, B12 vitamiini, oomega-rasvhapete ja teiste vitamiinide, eriti aga valgu allikas. Lihakogused ei pea olema kuigi suured. Üks  portsjon päevas võiks olla liha või lihatooteid, milleks on kas 30-35 grammi küpsetatud looma- või sealiha või hakkliha. Taise linnuliha kogused on suuremad – 1 portsjon on 60 g linnuliha. Kala võiks olla laual sagedamini, kuid lapsele tuleks valida kalafilee või hoolikalt luudest puhastatav kala, mille üks portsjon on 60-75 grammi. Rasvase (punase) kalaga võiks väikelast harjutada ja anda seda esialgu maitsta mõnel korral kuus.

Üks suurepäraseim toit lastele on muna ning munaroogade valik võiks olla mitmel korral nädalal laste toidulaual. Üks muna on üks portsjon. Loomulikult tuleb arvestada lapse isuga, vahel sööb ta mõnda toitu poole või veerand portsjoni suuruses koguses. Siis on lapsevanematel võimalus juurde anda mõnd teist toitu ning vahetada erinevaid tooteid.

Leivamäärdeks ja pudrule võiks väikelastele panna võid. Väikelaste rasvavajadus on suurem kui täiskasvanutel ning või portsjon võiks päevas olla 1 spl - 15 grammi. Toiduvalmistamisel võiks kasutada taimseid õlisid, 1 tl õli, mis kaalub 5 grammi, on samuti üks portsjon. Õli on väga hea ka salatitel. Lisatavaid toidurasvu võiks väikelaps päevas saada kokku kolm portsjonit.

Tasub mõelda, et kõige parem toiduportsjonite reguleerija on terve väikelaps ise. Täiskasvanu roll on anda erinevaid võimalusi, vältida toidu ühekülgsust ja hoida kogused lapsele sobivates piirides.