Kinnisvaraspetsialist: halb uudis, korterit müües ei maksa mälestused ega emotsioonid

Sinu emotsionaalne seotus koduga jätab ostja täiesti külmaks: teda huvitavad faktid. Foto: SCANPIX

Kuigi su kodu võib sulle endale olla väga armas ja tulvil erinevaid kalleid mälestusi, ei maksa see paraku eluaset müüma hakates mitte midagi, kirjutab Kristina Kolk.

Mäletad seda uksepiita, kuhu sai iga aasta tõmmatud kriips või kaks, et näha, palju vahepeal pikkust visanud oled? Või seda, kuidas vanaisa pliidi alla tuld tehes alati sõbralikult torises, kui suitsulont korraks pliidiraua alt välja vupsas? Ning siis see parkimiskoht seal maja taga puu all, kus sa viimased kümme aastat oled alati parkinud…

Selliseid hetki ja kohti suudame oma kodust meenutada vist lõpmatuseni. See on see, mis teeb ühest korterist kodu. Kuid mul on teile ka halb uudis: kõigel sellel on väärtus ainult sinu jaoks. Tulevase ostja või üürniku jätab kõik see paremal juhul külmaks, kuid veelgi tõenäolisem, et vähendab su kinnisvara väärtust või peletab ostja sootuks.

Üks sagedane põhjus, miks kinnisvara ostjat ei leia, ongi vahe müüja ja ostja emotsionaalses positsioonis. Esimene müüb oma lapsepõlvekodu, mälestusi, tunnet ja emotsiooni, teine ostab kinnisvara, millel on oma head ja vead. Sinu mälestused on ostja jaoks paraku null-, kui mitte miinus-väärtusega.

Ah et kuidas need paar kriipsu uksepiidal ostjat peletavad? Potentsiaalseid ostjaid on erinevaid, kuid enamasti ollakse siiski koduotsinguil. Ja kodu on niivõrd emotsionaalne asi, mida on külmadesse faktidesse teinekord keeruline panna. Kodu ei ole üürimakse, maja asukoha ja kommunaalarvete summa. Kodu on tunne ja kodus peab olema kodutunne.

Ja see, kas üle korteriukse astudes tekib see õige tunne, on enamasti inimestel selge esimese minutiga. Esimest muljet muuta on aga oluliselt keerulisem. See võib olla täiesti ebaratsionaalne otsus, kuid nagu öeldud – kodu otsimine ja leidmine ei olegi vaid üdini ratsionaalne.

Siiski on mõned soovitused, mida tasub meeles pidada ajal, kui oma korteri müüki paned:

• Korista! Nagu öeldud – esimene emotsioon on kõige olulisem. Pane silma alt ära kõik üleliigne. Talveriided (kui on suvi), jalgrattad, väljaviimist ootavad tühjad pappkastid, üleliigne mööbel jms. Kuigi inimeste maitse on erinev, siis avarus ja puhtus on üldiselt need, mida inimesed hindavad.
• Kraami! Kui eelmises punktis soovitatud asjad on tehtud, tegele kõige tavalisema koristamisega. Aga tee seda ehk põhjalikumalt kui tavalisel nädalavahetusel. Nühi segistitelt maha katlakivi, aknalaualt lillepotijäljed, esiku seintelt armsa lapse mustad käejäljed. Tasub selle pilguga üle käia ka trepikoda – kas seal saab kiiresti midagi ilusamaks ja puhtamaks teha?
• Paranda! Kapitaalremonti ei ole alati vaja teha, aga lahtised põrandaliistud võiks küll seina külge tagasi lüüa. Logisevad käepidemed, viltu vajunud köögikapi uks, ühest nurgast alla vajunud kardinapuu – just sellised asjad emotsiooni kujundavadki. Kuna inimese aju teeb aga trikke ning enamasti ise korteris elades selliseid asju enam tähele ei pane, siis tasub külla kutsuda mõni kriitilisema pilguga sõber ning paluda tal ette näidata kõik sellised kohad, mis häirivad. On abiks!
• Tee selgeks! Emotsiooni kõrval tuleb kindlasti selgeks teha ka kõik halastamatud faktid. Kas majas on ühistu, kas ühistul on laenukoormus, kas ja milline on plaan (NB! Mitte segi ajada unistusega!) maja renoveerimiseks, milline on keldriboksi ja parkimiskoha juriidiline staatus jne. Tee selgeks, mille kohta kehtivad majas suulised kokkulepped ja mis on fikseeritud ka kirjalikult.