Wabrik – midagi palju enamat kui pubi

Telliskivisein tuletab meelde ammuseid aegu, kui neis ruumides tegutses veel pesumaja. Foto: Helja Kaptein

Kui restoranis pakutav jääb meelde eeskätt portsude väiksuse ja kalli hinna tõttu, ei kipu sinna keegi eriti tagasi. Õnneks on nüüd Hiiumaal pubi, kus saab süüa nagu heas restoranis.

Nii kui saabub september, korjab enamik Hiiumaa söögikohti potid-pannid kokku ja paneb uksed kuni järgmise kevadeni otsustavalt kinni. Mis õigust on ühel ulguhiidlasel selle kohta paha sõna öelda – kui turistid keeravad täpselt 1. septembril saarele selja (?) ja kohalikud söövad ainult kodus (?), mis sa sest pliidist ikka kütad. Aga siis annab kõikvõimas sotsiaalmeedia teada, et ulguhiidlase jaoks vaata et salamisi ehk vähemalt liigse kärata on Kärdlas avatud söögikoht, mis igatahes septembri lõpus ei tundu küll külastajate puuduse all ägavat. Mis sest, et seni pole teisel siltigi küljes ja maja välisilme viitab pigem mõnele tootmisettevõttele kui restoranile. Tegelikult leiab nõukaaegsest pesumajahoonest nii seda kui teist ehk kohaliku pruulikoja ja Wabriku-nimelise pubi. Olgu kohe öeldud, et tavapäraseid rammusaid pubipraade ja noolemängu ei tasu siit otsida – söögikoha nimetus mõjub pisut eksitavalt. Õnneks heas mõttes. Ja eks õlle kõrvale ju kanatiibu, küüslauguleibu ja muud sedasorti kraami ikka pakutakse.

Nädalavahetuseks kodusaarele saabunud ulguhiidlane istub kõigepealt laupäeva õhtul Wabrikus juubelilauda, jääb pakutavaga ülimalt rahule ja läheb pühapäeval samasse kohta seltskonnaga lõunat sööma. Ja jääb jälle (tagasihoidlikult öeldes) rahule. Sünnipäevalauas muidugi rahast ei räägita, aga päev hiljem ei tekita hinnad küll õudusvärinaid, ja etteruttavalt võib ka öelda, et kui üks asi näeb hea välja ja maitseb hea, ei pea see alati tähendama, et sellest ei tohi kõhtu täis saada, sest muidu võib keegi arvata, et koht pole piisavalt peen.