Koduomanikud räägivad, kui palju nad oma ostuotsust kahetsevad

Foto: SCANPIX

Aeg osta oma kodu. Sa oled eeltöö vajalikkusest küll kuulnud, aga tundub justkui, et kõik on tehtud: vajadused on ju läbi mõeldud ja pole probleemi. Paraku võid aga ikkagi üht-teist kahe silma vahele jätta ja pärast kahetseda.

Oma kehvadest kogemustest räägivad kuus koduomanikku, kes ühel või teisel põhjusel oma ostuotsust kahetsevad. 

Viivitamine

Kahe lapsega abielupaar elas oma ühe magamistoaga korteris viimase hetkeni, kuni nelja- ja üheaastase lapsega toa jagamine hakkas vanemaid hulluks ajama. «Siis hakkasime lõpuks suuremat elamist otsima ja vähegi sobiva variandi leidmine võttis meil nii kaua aega, et kui see esimene enam-vähem sobiv pakkumine tekkis, haarasime sellest kohe kinni. Kahjuks polnud tegu meie unistuste koduga ja me hakkasime väga ruttu oma otsust kahetsema. Õnneks õnnestus meil täiesti tagumisel hetkel tehingust taganeda,» räägib pereema.
Tulevastel koduotsijatel soovitab ta asjaga algust teha enne, kui käesoleva elupinna tingimused täiesti talutamatuks muutuvad.

Lastetuna lastele mõtlemata jätmine

Teine pereema pihib, et kuigi ta oli koduotsinguil tegelikult juba rase, ei osanud ta asjale vaadata lapsevanema seisukohast, mistõttu ei pööranud ta tähelepanu sellele, kas piirkonnas on häid lasteaedu ja koole. «Plaanisime sinna esialgu jääda maksimaalselt viieks aastaks, aga kümme aastat hiljem pole ma suutnud sellest piirkonnast endiselt ära kolida, sest kui jätta kõrvale heade koolide puudumine lähiümbruses ja fakt, et laste koolitamine on tänu sellele meie jaoks väga kulukas, on tegu minu unistuste koduga,» ütleb ta.

Liiga suur tükk

Kolmas abielupaar hakkas oma maja ehitama vahetult pärast pulmi. «Me planeerisime vähemalt kolme last, mistõttu kodu sai mitmesajaruutmeetrine viie magamistoaga lahmakas. Olime väga rahul, et me siit enam kusagile kolima ei pea ja kogu pere ära mahub. Paraku võttis lapseootele jäämine meil väga kaua aega ja raseduse vältel esines väga palju komplikatsioone, nii et me otsustasime, et ühest lapsest meile täiesti piisab. Nüüd elame siin hiiglaslikus majas ühe pisikese lapse ja veel pisema koeraga ja tunneme end üsna tobedalt,» räägivad nad.

Liigne tagasihoidlikkus

Samamoodi nagu ei tasu oma vajadusi ülehinnata, ei maksa neid ka alahinnata. Kaksikute poiste vanemad otsustasid piirduda kolme magamistoaga majaga: üks neile endile, üks lastele ja kolmas kabinet-külalistetoaks. Viimast läheb perel väga sageli vaja. Laste kasvades selgus aga, et oli naiivne arvata, et kaks teismelist poissi tahavad tuba jagada. «Nüüd peame me kas loobuma külalistetoast, ehitama juurde ühe toa või üleüldse kolima. Ükski variant ei ole hea,» kurdab  pereema.

Taristu olulisuse alahindamine

«Kolisime tüüpilisse põllukülla otse südalinnast. Oleme kogu perega harjunud igale poole jala pääsema, me pole kunagi sõltunud autost või ühistranspordist. Meie põllukülas aga on mõeldamatu jala kusagile pääseda, ka ühistransport on kehvapoolne, nii et sõltume täielikult autost. Me tunneme end ahistatuna ja ei taipa, kuidas mitte kellelgi perest ei tulnud pähe enne sellele mõelda,» pihib üks pereisa. Tänaseks kaaluvad nad tõsiselt linna tagasi kolimist, sest oma maja ja aed ei asenda nende jaoks sõltumatust. 

Allikas: Fox News