/nginx/o/2016/10/28/6011987t1h64c1.jpg)
Tass kuuma šokolaadi kõledal sügishommikul on võluv mõte, kuid enamasti ei tule kaks külmavõetud turisti lihtsalt selle peale. Läti magusatootja Laima on teinud oma muuseumis kõik, et külastaja armuks nende šokolaadi. Tervisehäirete korral tuleks enne muuseumi külastamist pidada nõu oma perearstiga.
Internetileheküljel skyscanner.net on artikkel, kus pandud pingeritta 20 kõige hipsterlikumat linnaosa maailmas. Meie Kalamaja on 18. kohal, Miera iela Riias esimesel. Miera tähendab rahu. Sügisene laupäevahommik Riia Rahu tänaval sunnib meid arvama, et ju on lätlased ise selle pingerea teinud. Ma olen Kalamajas ja Helsingi Kallios (kõnealuses edetabelis 14. koht) veetnud põnevamalt aega isegi siis, kui vaadata on vaid värvi kuivamist. Miera iela oli külm, elutu ja igav. Võib-olla pole Läti hipsterid veel ärganud. Võib-olla on nad ametis oma korterite soojaks kütmisega. Tänaval hakkab silma umbes viis inimest ja ükski neist pole hipster.
/nginx/o/2016/10/28/6011991t1h943b.jpg)
Laima šokolaadimuuseumisse pääseb sabas seismata. «Võtke kommi,» ütleb piletimüüja. Letil kõõlub hiiglaslik korv šokolaadikommidega. «Millist te soovitate?» küsime vastu. «Võtke seda, seda ja seda. See on ka hea.» Neiu laob komme letile ritta ja meie asume kuulekalt sööma. «Võtke veel, võtke neid ka ja pange taskutesse, siis on hea näitusesaalis süüa. Meil on palju kommi,» kinnitab tüdruk.
«Siin on teie sissepääsukaardid.» See on teine tüdruk, kes ootamatult meie selja taha ilmub. Moeka, kuigi väikese muuseumi töötajate pähe ei mahu, et me ei taha teha ise šokolaadi, lisaks veel pilte ja videoid. Jah, muidugi me tahame. Võtame kaardid alistunult näppu ja topime veel komme suhu. Kui juba, siis juba. «Kas te tahate vedelat šokolaadi?» «Vedelat mida?» Tüdruk on meiega saali kaasa tulnud ja särab nüüd rõõmsalt letikese taga.
Neiu laob komme letile ritta ja meie asume kuulekalt sööma. «Võtke veel, võtke neid ka ja pange taskutesse, siis on hea näitusesaalis süüa. Meil on palju kommi,» kinnitab tüdruk.
Vedel šokolaad on aurav, paks ja mõrkjas. Umbes 50 grammi säärast vedelikku soojendab üles kõige külmunumagi inimese ja paneb naerma ka tõredaima tegelase. Veresuhkru järsk tõstmine lihtsalt mõjub niiviisi.
Tüdruk küsib, kas me jooksime ka teise tassikese, aga siinkohal tõmbame piiri, millest üle ei astu. Ei. Ettenägelikult on saalis veeautomaat. Meie järel tuleb väike salk lapsi, kes moodustavad joogileti taha saba sellise enesekindlusega, mis iseloomustab ainult kogenud külastajaid.
Kalevi kommide peal kasvanul on lihtne Laimat ja Kalevit võrrelda. Kalevi ajalugu loetakse 1806. aastast, kui Šveitsi päritolu suhkrupagar Lorenz Caviezel hakkas Tallinnas Pikal tänaval Maiasmokka pidama. Saksa ettevõtja Theodor Riegert alustas oma magusatootmist Riias alles 1870. aastal. Kalev sai oma nime pärast natsionaliseerimist, osa Laimast pidi aga nõukogude perioodil kandma koledat nime «17. juuni». Subjektiivselt hinnates on Kalevi kommipaberid ja šokolaadikarbid läbi ajaloo ilusamad olnud. Tuljaku-laadseid komme – väike kuldpaberist tuutu täis šokolaadi ja midagi veel – toodavad mõlemad juba nõukaajast. Mõlemad teevad nunnusid martsipaniloomi.
/nginx/o/2016/10/28/6011995t1h4a40.jpg)
Laima šokolaadimuuseum pole tegelikult mõeldud linnaosa väljareklaamitud hipsterivaibis pettunud täiskasvanutele. Laima kunagise tootmishoone kahte tuppa mahutatud väljapanek annab küll ülevaate šokolaadi tootmise protsessist ehk sellest, kuidas pruunidest ubadest saab veniv mass, kuid ennekõike on see Laima toodangu reklaam. See pole halb ega odav reklaam. See on lapsemeelselt rõõmus väljapanek, mida tulekski sellisena võtta.
Inimesed hindavad oma silmaringi sageli üle ja arvavad, et teavad, kuidas šokolaadi tootmine käib, aga tegelikult ei tea. Kakaopuu marja – jah, see kobakas kaun on mari – üldiselt samuti ei tunta, aga seal saab sedagi näha. Laima rõhutab oma väljapanekus, et on üks väheseid tootjaid maailmas, kes oma tootmisprotsessi ubade valimisest alates kontrollib. Pelgalt selle asjaolu sõnastamine tekitab muuseumikülastajas küsimusi. Näiteks kas tõepoolest sõidab Lätist rühm spetsialiste saagikoristuse ajaks Brasiiliasse või Elevandiluurannikule ja jälgib seal iga uba? Milline on Laima seisukoht lapstööjõu kasutamise suhtes selles tööstusharus? Seisukoht on ilmselt tauniv, ja ega muuseum polegi koht, kus sellistele küsimustele vastuseid otsida. Lastel ja nostalgikutel jagub siin imetlemist küllaga. Ja vähemalt lapsi on muuseumis külmale ja tuulisele päevale vaatamata palju.
Meie topime veel taskutest kommi suhu ja hakkame oma šokolaaditahvleid tegema. Siin on küsimus tegelikult vist hoopis tõlkes kaduma läinus. Me ei saa teha oma šokolaaditahvlit, me saame teha ümbrispaberi. Me teeme seda, ja hea on, et teeme, sest tüdruk, märgates meid juba järgmises saalis, tuleb kohe küsima, kas me tegime oma šokolaaditahvli. See antakse lahkudes kaasa. Muuseumitüdrukud on nii aktiivsed ja entusiastlikud, et kui nad müüksid kommipakke, siis ostaksime ka neid, et mitte näida ebaviisakad.
/nginx/o/2016/10/28/6011997t1hb1ca.jpg)
Teises toas on vähem näitamist ja rohkem tegemist. Fotode ja videote tegemisel ei maksa siiski väga ülemeelikuks minna. Nagu osutab väike kiri seinal: Laimal on õigus tehtud pilte ja videoid oma promoüritustel kasutada. QR-koodi lugeja avab meie sissepääsukaartide tagumiselt küljelt kolm videot lasteseltskondadest, kellest kaks aimavad järele ühte lätikeelset etnolugu ja üks Paul Youngi hitiklassikat «Love is in the Air».
Lapsed on vallutanud muuseumilava ka tol hommikul, nii et kaks keskealist venekeelset härrasmeest peavad veidi ootama. Ent kui läti perekond on võsukesed muuseumi kommipoodi viinud, hüppavad mehed kaamera ette ja anduvad kujutelmale, et nad on U2. See on väga naljakas ja nad ise on jube rahul. Ma loodan, et nad postitasid selle klipi ka oma Facebooki kontole.
Kui me trammipeatuses münte otsime, pudeneb meie taskutest kommipabereid. Ning süüa ei taha me veel ka mitmeid tunde hiljem, kui endiselt kõledas tuules juugendimuuseumi otsime. Lugematu hulk šokolaadikomme vedela šokolaadiga täidab terve päeva.
/nginx/o/2016/10/28/6012001t1h0c28.jpg)