Neli nõuannet, kuidas lapsed jälle üksi õues mängima õpetada

Lapsed õues. Foto: www.flickr.com

Kurb, et oleme sinnani jõudnud, kuid paljud lapsed ei oska ega taha enam omapäi õues mängida, kuigi iseseisva mängu oskus ja värske õhk on lapse arengule äärmiselt oluline. Kuidas vigu parandada?

Tänapäeval on paljude laste päevakavad hommiust õhtuni planeeritud, lastel ei lasta hetkegi igavleda ja kui selline vabam hetk ka tekkima peaks, möödub see teleri või arvuti ees. Kaduma kipub iseseisva mängu oskus, puudu jääb võimest ise oma aega sisustada ja napib võimalust viibida värskes õhus. Samuti ei julge vanemad enam lapsi üksi õue lasta, sest ollakse teadlikumad igasugustest ohtudest. 

Seda olukorda annab aga kodus siiski parandada. TreeHugger on kirja pannud neli nõuannet vanematele, kes midagi muuta tahavad. 

Loo kogukond

Selleks, et lastel oleks omapäi õues turvaline mängida, peab naaber naabrit tundma. Vähe sellest, omavahelised suhted peaksid olema head: vaid nii kasvatab lapsi piltlikult kogu küla ja üks vanem ei jäta teise vanema lapse häda märkamata sellepärast, et see ei puuduta teda. Kui vanemad tegutsevad koos selle nimel, et lastel oleks koduümbruses turvaline keskkond, pole mingit muret neid vabalt välja mängima lasta. Seda juba koolieelikute puhul. 

Planeeri planeerimata mängu aega

Eesti vanemate seas on Ameerika eeskujul väga juurdunud komme oma laste päevagraafik üleplaneerida. Ema või isa tegeleb kogu aeg lapsega tegelemisega ja lapsel ei jää võimalust iseseisvuda. Tulemuseks on tegelased, kes ei oskagi omapäi midagi peale hakata. Sellepärast, kui tahad väga planeerida, planeeri oma lapse päevakavasse sisse aeg, kus sa tema tegevusi ei juhenda. Ja luba ta uksest välja. Üksi!

Ära tüüta!

Vanemana on sinu kohus lapse eest vastutada, aga kindlasti mitte ümber tema tiirelda! Kui oled otsustanud, et lased lapsel omapäi tegutseda, siis jälgi teda, näiteks aknast, aga ära sekku tema tegemistesse ja ära käi pidevalt pärimas, millega ta tegeleb.

Las laps igavleb

Tänapäeva lapsevanemad kardavad kohutavalt seda, et äkki lapsel hakkab igav. Miks peaks seda kartma? Igavus on väga liikumapanev ja loov jõud, see kannustab mudilast endale tegevust otsima ja fantaasiat kasutama. Kuniks tegevuse otsimine ei lõppe helendava ekraani ees, on igavlemine igati teretulnud, seda võiks suisa toetada, lõpetades omalt poolt pideva tegevuste väljapakkumise. Seda nii toas kui õues.

Kas sina lased oma lapsel üksi õues mängida? Mis vanusest alates seda teha lubasid?