Kuu aega veganina: stardime täiesti tühja külmkapi ja paraja hulga hirmudega

Triin Palmipuu koos kass Joosepiga. Triin katsetab, mis tunne on kuu aega elada vegan-elu. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Oma peas olen juba mõnda aega vegan, aga taldrikutäied ei jõua kuidagi järele. Ma armastan liha süüa. Kui tuleb isu ja tahaks midagi head, siis ei huvita mind kunagi marmelaad, hapukurk ega külm õlu, tahan siis sinki, salaamit või poolküpset pardifileed. Minu senine elustiil on veganite jaoks ilmselt kõige ebameeldivam ja arusaamatum variant üldse. Teadvustan suurepäraselt, et eetiliselt veganlus mulle sobiks, aga liha maitseb nii väga, et eiran kõiki neid sisemisi soove. Kui tehti ettepanek osaleda vegan väljakutses, oli hasartne, emotsionaalne ja elevil naine minus sekundiga nõus: tundub, et aeg on küps! Ma ei tarbi novembri 30 päeva jooksul loomset toitu, alustasin «soojendusega» juba nädalakese varem. 

Mulle meeldib hästi süüa, head maitsed on minu jaoks alati olulised olnud. Võin solvuda, kui saan keskpärase toiduelamuse: mis mõttes kokk ei viitsi vaeva näha? Maitsetu hommikusöök võib mu tuju rikkuda ja kehva lõuna eelistan üldse vahele jätta. Kui mul oleks ettekujutus, et veganid söövad ainult kapsasalatit, porgandiliiste ja otse pakist maitsetut tofut, poleks ma selle elustiili proovimist kaalunudki. Aga olen juba mõnda aega jälginud veganblogisid ja imetlenud, kui häid ja mõnusaid asju nad teevad. Ma loobun enam-vähem kolmest asjast – lihast, piimast ja munadest –, aga ülejäänud toidumaailm jääb kõik alles. Kuna ma ei talu gluteeni, pole ka seda ohtu, et kuu aega makarone ketšupiga või margariiniga saia sööksin.

Siit ei tule lugu minust kui musterinimesest. Ma ei piira ennast muul moel kui loomsest loobumine, lisaks ei talu ma ka gluteeni, aga sellega olen jõudnud mitme aasta jooksul nii harjuda, et ei pea probleemiks niikuinii. Aga ma ei loo ei endale ega kellelegi teisele illusiooni, et tarbin vaid värskeltpressitud toormahlu, supersalateid ja suppe. Pidutsen edasi, tarbin aeg-ajalt alkoholi ja olemasolevaid nahksaapaid minema ei viska. Kindlasti proovin ka pannkooke, luban magusat, mida muidu mitu aastat tarbinud ei ole ja ei vaeva pead koguste ega kaloritega. Kaalulangus pole prioriteediks, samuti ei ole eesmärgiks raha säästa. Mõlemad need variandid on muidugi väga teretulnud, kui lisaväärtusena ilmnema peaksid. Käitun oma kaine talupojamõistuse kohaselt, puhtalt krõpsudest ja veinist toituma ei hakka.

Aga kui kõht ei saa täis?

Alustasin täiesti tühja külmkapi ja olematute teiste toiduvarudega, mu köögikapid sisaldasid peale maitseainete veel ainult nisujahu ja kassikrõbinaid, mis kumbki pole minule mõeldud. Nüüd, mõni päev hiljem, on mul juba mitmeks päevaks piisav olemas, nii et kombineerin olemasolevatest koostisosadest vaevatult midagi kokku, ei pea järge ajama, mis retsepti või idee jaoks need komponendid tegelikult ostsin. Olenevalt siis sellest, kas tahan midagi kiiresti ampsata või on viitsimist rohkem pliidi ääres seista.

Enne alustamist olid mul mõned murekohad, mida üheaegselt mugava kaootilise elutempoga inimesena takistusteks pidasin.

Üks mu suurimaid hirme oli, et mu kõht ei saa täis. Absurdne mõte, aga see lihtsalt käis minuga kogu aeg kaasas ja muudkui pabistasin, et aga äkki juba homme tunnen hullu nälga, ei pea vastu ja murdun. Vist teisel veganpäeval käis mu peaks krõks ja ilmselgena kõlav lahendus oligi olemas – kui kõht jääb tühjaks, saan ja võin lihtsalt rohkem süüa!

Ajafaktor oli teine asi, mis muret valmistas. Liialdamata oli mu ettekujutus taimetoidu valmimisest võrdeline pajatäie kaalikate pehmekskeetmisega – koorid tükk aega, siis keedad, kuni tüdined ja alles tund ning rohkemgi hiljem võib loota, et midagi hakkab valmis saama. Muidugi on hästi ajamahukaid veganretsepte ka, aga mu esimene karri valmis umbes 20-30 minutiga ja selle aja sisse mahtus nii köögiviljade tükeldamine kui ka ise maapähklivõi valmis suristamine. Ka poes ei olnud meeletut siltide lugemist. Poolfabrikaate ma ei tarbi niikuinii, teen enam-vähem kõik asjad nullist ise, seega jäi ära ajakulu purgisuppide siltide veerimisega, loomsetel ja taimsetel toorainetel oskan vahet teha.

Ja mugavus. Ma olen kohutavalt kaootiline sööja, hommikuti pole üldiselt isu, tööl satun hoogu ja «ärkan» alles siis, kui nälg juba suur on ja tahaks kohe kiirelt midagi. Tean, et kõige mõistlikum oleks oma toit kaasa võtta, aga enamasti ma selleni siiski ei jõua. Vaatasin töökohale lähimas sööklas ringi, sealt oleksin saanud ainult keedetud tatart ketšupiga ja veidi närbunud kurgiviile. Parem kui mitte midagi, aga minu jaoks hea lõuna mõõtu välja ei anna. Lahendasin ka selle võimaliku probleemi ühe poeskäiguga. Juhuks, kui nüüd nälg ootamatult ründab, on mul puuviljakauss, sügavkülmas paar šokolaadimaitselist veganjäätist (mis osutusid tohutult heaks, soovitan!) ja sahtlis pähkleid. Töökaaslased käivad ka juba rõõmsalt näksimas.

Esialgu ei mingit taimset suitsuvorsti

Kangekaelse ja jonnaka naisena eirasin kohe esimese asjana soovitust alustada seniste harjumuspäraste toitudega, aga teha neid taimsetes versioonides. Olin juba saanud tohutus koguses inspiratsiooni uuteks maitseteks ja ideedeks, mida ma muidu oma kööki lasknud poleks: esialgu ei mingeid sojahakklihasid ega taimset suitsuvorsti. Mõned tekstuurid on veidi harjumatud ja natuke igatsen oma hommikusi vahuseid piimakohvisid, kuni neile samaväärse asenduse leian. Aga võtan seda väljakutset kui reisi mõnda paika, kus on kliima sama kehv kui meil siin praegu, aga rahvusköök veidi teistsugune. Algus maitseb mulle väga!

Veganitele heidetakse igal pool ette, et nad küll armastavad loomi, aga kuidas nad siis ühtlasi ka kõige muu vastu eetilised pole. Pole mõtet püüda saagi käima tõmmata lõputu küsimustejadaga, et ise vegan, aga miks sa siis juba kõike muud head ei tee? Tõepoolest, ma ei võta kodutuid enda juurde elama ja ma ei anneta kogu edaspidist sissetulekut heategevuseks, aga vähemalt püüan midagi teha. Keda ei häiri, et puurikanadel on ruumi vähem kui munadel karbis, ei pea minu selleteemalist valikut naeruvääristama ega hoolivust usuhulluseks või naivismiks nimetama.

Vastan parima meelega kõikidele küsimustele, miks seda teen, olen arvestanud mõningase skeptilise vastureaktsiooniga. Aga loodan, et minu suunas ei hakka tulema massiliselt ründavas toonis arupärimisi inimestelt, kelle jaoks see maailmavaade pole muud kui lihtsalt «mõttetu». Olles ise samal ajal need, kes novembris habet ei aja, septembris ei joo või mõnes muus sarnases aktsioonis osalevad.