«Talv on saabunud ja krõbedamad miinuskraadid võivad kaasa tuua ebameeldivaid üllatusi – näiteks võite avastada, et hommikul kraanist vett ei voola,» rääkis Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevjuht Vahur Tarkmees. «Õnneks on sel aastal lumekiht maha sadanud läbikülmumata maapinnale, mis vähendab mõnevõrra torude jäätumise riski. Lumevaip on nimelt väga hea külmakaitse. Seega esimese asjana võiks kuhjata külmanõrkadesse kohtadesse, nagu trassile ja vundamendile, lund juurde ja kaitsta sellega pakase eest külma keldrit, kus veetorud ja veemõõdusilm enamasti asuvad.»
Ehitusnormide kohaselt tuleb vee- või kanalisatsioonitoru paigaldada vähemalt 1,8 m sügavusele maapinnast ehk allapoole maapinna külmumise piiri, kuid vanemate hoonete ümbruses on mullakiht sageli paigast nihkunud või kulunud, mis muudab torustiku rohkem külmatundlikuks.
«Kohad, millele tasuks eriti tähelepanu pöörata, on sissetallatud või sõidetud teerajad ja nende ristumiskoht torustikuga, toru sisseviik hoone vundamendi juures ning külmad välisseinad. Nende ümbrust ei tohiks lumest puhtaks rookida, vaid vastupidi, sinna tuleks lund juurde kuhjata. Lisaks on võimalik ristumiskohadele paigaldada spetsiaalsed matid,» soovitab Vahur Tarkmees.
Temperatuurimuutustega kaasnev pinnase liikumine võib ekstreemsematel juhtudel toru või selle ühenduskoha lõhkuda. Eriti haavatavad on malm- ja metalltorud, mis on Eestis vanemate hoonete juures küllaltki levinud ning võimaluse korral tuleks kaaluda nende välja vahetamist kaasaegsete, painduvamate ja soojapidavamate torude vastu. Samuti võiks lasta spetsialistil kaameraga läbi vaadata reoveetorustiku, kui see on vanem kui 20 aastat, sest ka reoveetoru kinni jäätumine võib olla hommikul ebameeldivaks üllatuseks.