Lugeja kirjutab: majast tagasi korterisse – masendus või vabanemine (1)

Kodu.postimees.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kortermaja
Kortermaja Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Ma olen lahutatud mees, minuga koos elab vahelduva eluga kaks last... ja ma olen üks neist inimestest, kellel on tulnud pärast pikki oma majas elatud aastaid korterisse tagasi kolida. Te küsite, kuidas ma ennast tunnen? Proovin vastata.  

Suurema osa oma teadlikust elust olen elanud oma majas: lapsepõlves, abielus olles. Erandiks on olnud vaid ülikoolis õppimise ja sellele järgnenud pere loomise periood – tundlik lastesaamise periood inimese elus, millesse meie riik teatavasti kõige vähem panustab. Aga see selleks.

Ma tean, mis tähendab hommikul ärgates kohvitass näpus terrassiuks lahti lükata, kopsud värsket õhku või midagi tummisemat täis tõmmata ja mugavalt end ajalehte lugema sättida. Ma tean, mis tunne on hoolitseda mõne aeda istutatud puu ja põõsa eest, mis tunne on klopsida puu otsa kuldnokkade pesakast ja kui hea on lastel paljajalu joosta oma aia märjal murul ja peenrast rababerivars haarata. Kiik, liivakast, mahakukkunud Valged klaarid, kevadine nastik... See kõik on meeles ja ma tean, et see kõik tuleb kunagi tagasi.

Kuid tagasi tuleb ka kõik see, mis käib ühe maja omamisega paratamatult kaasas ja millega peab arvestama igaüks, kes sellise sammu ette võtab. See tähendab palju suuremaid elektriarveid, seda lihtsalt kulub rohkem – kütmine, kõikvõimalikud akude laadimised, elektritrimmerid, välisvalgustid, avanevad väravad, mitmesajaliitrise boileriga vee kütmine.

See tähendab ka palju suuremaid transpordikulusid: lapsed lasteaeda ja kooli, ise linna tööle, õhtul kõik see ümberpööratult uuesti pluss kõikvõimalikud kõrvalepõiked suunal kool-trennisaal-lasteaed-trennisaal-veel korra poodi (kuna midagi jäi kellelgi kindlasti ostmata)-teine trennisaal-kõik koos kinno-kodu jne.

Osake kogukonnast

See tähendab ka loomulikult väiksemat privaatsust. On kogukond, küla, elamurajoon lähemad naabrid – pole lootustki end sellest kõigest jäägitult välja lülitada, mitte suhelda, olla omaette. See kõik lihtsalt käib omas majas elamise juurde ja seda kõike tasub võta pigem positiivses võtmes – enda jaoks lahedaks ja huvitavaks mõeldes ka juhul, kui just sinu naabrid paistavad olevat maailma tobedaimad, külaselts tegeleb lausrumalustega ja valda juhivad kindlasti korruptandid. Loodetavasti päris nii keegi ei mõtle ja vaatab üsna sagedasti ka peeglisse.

See tähendab ka rohkelt võitlusi – suvel lehetäidega, talvel õunapuukoori närivate jänestega, kevadel rästikute ja sügisel poriga. Kõrvalt vaadates naljakas, ise aastaid selle kõige sees olles aga mitte niiväga. Aga uskuge mind, kui kogu see kupatus panna kaalukausile ainuüksi paljajalu oma varahommikuselt jääkülmal murul kõndimise tundega, või võimalusega oma aia nurgas koos parimate sõpradega liha tossutada ja õlut juua – siis pole mul tekkinud kordagi kahtlust – jah, oma majas, oma aias, oma naabrite kõrval on maailma parim koht elamiseks. Eestlane tahab olla omanik, see on meil geenides ja ei huvita meid trendikad jutud sellest, kuidas omamise kõrval on palju parem saada teenust.

Paratamatult tuleb aga paljudel meist ette sama olukord, mis juhtus minuga. Eriti n-ö buumilastel: odava laenuga osteti põllule papist majad, koliti sinna oma noore naisusekesega elutsema ja nüüd on jõudnud kätte aeg, mis ei pruugi enam olla nii roosiline. Maja vajab üha enam kõpitsemist, perekond on statistilise tõenäosuse põhjal enam-vähem kindlalt vormunud kärgabieluks kellegi uuega, pangalaen on sissetulekut arvestades üks igavene nuhtlus kaelas, valitsus tõstab muudkui kütuseaktsiisi, lastel on sõite aina enam ja enam.... Ühel hetkel saab sellest kõigest mõõt täis, sa oled sellest majast nii läbi imbunud, nii aheldatud, et tekib vastureaktsioon – ära siit.

Elu ilma laenude ja liisinguteta

Maja müük läks üllatavalt kergelt, kusjuures soovitud hind vastas üsna täpselt sellele, milliseks osutus ekspertide koostatud turuhind. Kui maha arvata pangalaenu jäägid, ekskaasale makstud summad, maakleritasud ja kõikvõimalikd lõivud, siis jäi raha alles täpselt nii palju, et osta endale ilma igasuguse lisalaenamise vajaduseta üks mõnetoaline korter. Üle 15 aasta esimene kuu, kui mul pole sendigi eest ühtegi laenu ega liisingut kaelas – tunne, mida soovitan kõigil proovida – väärtus omaette. Vabadus.

Jah, ma elan nüüd korteris. Juba üle kuu aja elan. Mul on sauna asemel vann, suure terrassi asemel väike kivirõdu, oma muru ja aia asemel ühiskondlik mänguplats, mida krt teab kes hooldab, oma Kuldreneti asemel söön Rimi Jonagoldi, mu kraanist tuleb alati soe vesi ja mu radiaatorid on isegi mingil määral reguleeritavad. Elutubades puudub igasugune ventilatsioon, naljakas.

Räägitakse, et mul on vedanud, sest ma ei kuule ega näe oma naabreid. Ma ei tea, kes nad on, mul pole nendega probleeme ja ma ei taha muresid ka neile valmistada. Mul oli alguses õhtuti igav, aga ma olen leidnud sellele asenduse. Meelde on tuletatud vanad harrastused, ma loen taas palju rohkem, mul on lastega koos õppimise jaoks rohkem aega, ma olen hakanud taas käima linna peal õhtust söömas ja pubides. Muru niitmise asemel olen hakanud palju rohkem põrandaid puhastama.

Ma tegelen taas enam millegi sellisega, mida nimetatakse sotsiaaliseerumiseks. Mul pole vaja enam kedagi või midagi tõrjuda, mu elektriarved on uskumatult väikesed, autot nagu polegi enam vaja, aega enda jaoks on kuidagi rohkem, tööl läheb ka päris normaalselt, kõik on justkui väga korras. Ja ikkagi ma tean, et ma tahan tagasi oma majja, ükskõik kui väikesesse, ükskõik kui väikese aiaga, ükskõik kui kaugel linnast. Neetud eestlase veri mu soontes.

Olen sõlminud endaga rahu, kompromissi oma soovide ja reaalsuse vahel. Aktiivne elu on nähtavasti tõesti vajalik üle elada korteris, vähemalt kuni taas pere loomiseni. Eks siis paista, mis edasi saab. Räägitakse, et meil pole kõige parem kliima – et tuleb sõita Vahemere äärde või Hiina kagutippu. Mina tahan kuskile Jõgeva- või Viljandimaa järve äärde, vaatame, mis elu toob.  

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles