Kuu aega veganina: veganivastased, siin on vastused kõigele!

Triin Palmipuu koos kass Joosepiga. Triin katsetab, mis tunne on kuu aega elada vegan-elu. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Käsil on minu kolmas nädal. Värske alustajana on mul jätkuvalt palju tähelepanu ja toetajaskonda, mille üle olen siiralt rõõmus, aga on ka paar konfliktset ja pretensioonikat vastandujat, keda tahaksin ilma irooniata lohutada. 

Ärge muretsege, ma ei tee seda teie mõjutamiseks või survestamiseks. Vegan hoolib loomadest, mitte pole inimeste vaenlane. Ma ei väldi loomset toitu trendikuse huvides, ei ole dieedil ja mul pole piinlik öelda, et mulle tegelikult maitseb liha. Osalen väljakutses, sest mul on inimlikult kahju loomadest, keda puurides piinatakse ja võikalt tapetakse, mul on valik hääletada oma valikute ja rahakotiga ning neid mitte süüa.

Mina ei sunni kedagi oma eluviisi muutma ega jõhkraid filme vaatama, koos söömas käies ei manitse osso buco tellijat, et nimeta ikka asju õigete nimedega ja peenutsemata, see on lehma sääreluuhautis. Ei tee sõbrannale, kes lapsega botaanikaaeda läheb, ettepanekut minna hoopis tapamajja ekskursioonile, karusnaha kandjale ei jookse järele ega kalla teda punase värviga üle. Aga olenemata minu sallivusest, tolerantsusest ja viisakusest käivitub mõnel ikka kaitsemehhanism ja püütakse tulihingeliselt selgeks teha, kui valel teel ma olen. Kuigi pean ütlema, et uusi argumente enam juurde pole tulnud, on vist mindud rohkem niisama tüütamise, mitte asjaliku diskuteerimise teed.

Mida rohkem sellele mõtlen, seda vähem mõistan, mida irisemisega öelda püütakse. Skeptikud ja vastased, mida te tegelikult seda linki avades lugeda sooviksite? Et istun kurvalt tühja laua taga ja nälgin? Või kuidas tervis andis alla, hambad kukuvad välja ja mees jättis ka maha, sest ma kodus piimasuppi ja liha ei keeda? Menüü on nii kitsas, et omnivoorset toitumist igatsedes keedan toolijalgadest süldilaadset toodet? Püüan mitte sildistada, aga mõned ühised jooned nendel argumenteerijatel olen ka leidnud, lisaks teadmatusele. Päris paradoksaalne, kui toitumisele annab hinnanguid mees, kes salateid ei söö, kuna peab neid jäneste toiduks, väidab, et supist ei saa kõhtu täis ja minu köögiviljavormi teeb maha kui taimse ehk ebatervisliku, aga kui sinna näiteks sardelle sisse viilutaksin, oleks kõik tip-top.

Mille üle vaielda tahetakse?

«Kas teadsid, et Hitler oli vegan?» Ei teadnud, aga mis siis, kui oligi või mida see näitama peaks? Stalin ei olnud. See narkarist makivaras, kes su autosse sisse murdis, ei olnud tõenäoliselt vegan. Tõbras, kes su pärast esimest seksi maha jättis, ilmselt ka ei olnud. Koolikiusajad, ahistajad, vägistajad, majanduskurjategijad või kirvemõrtsukad samuti suures osas mitte. Google’i otsingu tulemus ükskõik mis küsimusele ei näita selles mõttes midagi, vasteid tulebki absoluutselt kõigele. Veganlusevastane kirjutab otsinguribale «miks on taimetoit kahjulik?» ja muidugi tuleb igasuguseid linke ridamisi, aga neid tuleb ka lause «miks on liha söömine kahjulik?» peale.

«Miks sa loomadest hoolides nende toidu ära sööd?» Siin polegi eriti midagi vastata, tahaks lihtsalt ohata ja retooriliselt paluda, et mõelge kas või kaheks sekundiks, millest need loomadki kogu elu toitunud on, õiged vastused ei ole õhk ja armastus. Lisaks veel: kui liha söödaks vähem, oleks vähem ka neid kariloomi, kes ei saa mitte kunagi hellust, kõhu alt sügamist ega kõrvade tagant kõhvitsemist. Mis aupaklikkusse taimede osas puutub, siis ma ei peksa ka elusasse puusse naelu, ei murra ilmaasjata oksi ega too metsast jõulukuuske, sest selle mahasaagimine on minu jaoks mõttetu.

«Alati on liha-kartulit-sousti söödud ja ellu jäädud.» Jah, absoluutselt. Aga minu jaoks ei ole praegune toiduvalik seotud elu ja surmaga selles mõttes, et peaksin sööma, mida parasjagu leian või kätte saan, võin valida, mida tahan süüa. Kui see soolaliha ja silgu söömise traditsioon välja jätta, siis palju veel muidu täna nende vaarvaaremade mustrite järgi elatakse? Nii, et madratsi asemel on õled, elektrit pole, naised sünnitavad olude sunnil kodustes tingimustes ja haridus on suhteliselt kättesaamatu privileeg?

«Küll see tervis sul veel kehvaks läheb.» Või: «Tunnen veganeid, kel on köögikapil plasttopsikud vitamiinidega.» Kindlasti, see kõik võib olla, tasakaalustamata ja ebatervislikult toituda võib absoluutselt igaüks. Ma ausõna ei tunne ühtegi halva verepildiga veganit, aga eks neid leidub, küll tean palju omnivoore, kes vitamiine lisaks võtavad.

Mu kodule lähimas kaubanduskeskuses on kaks apteeki, kontorist 500 meetri raadiuses vähemalt kolm, ilmselt on neid igal pool linnades sarnase tihedusega. Kõik need on pilgeni täis ravimeid, toidulisandeid, erinevate vaevuste leevendajaid ja abivahendeid. Kui segatoitlus nii tervislik on ja organismile kõike vajalikku pakub, siis miks või kellele neid vaja on ja kes on sihtgrupp? Jõulude eel ning järel ilmub riburada artikleid, kuidas ülesöömist vältida ja pärast toiduorgiat halvast enesetundest üle saada, on ka need veganitele suunatud?

Toidurõõmud, toidumured

Söön jätkuvalt hästi, taimsete vorstide ja juustudeni pole endiselt jõudnud, liiga lihtsad lahendused. Võileibu ei söö ja mujale lisamiseks pole tarvidust olnud. Ehk siis senised tuttavad toidud pole minu jaoks selles mõttes probleem, et pole vaja midagi asendada või võimalikult identseid alternatiive leida. Läätsepalle nimetangi läätsepallideks, mitte «vegani lihapallideks» ja külalistele kokkan parimat, mida oskan ega näe spetsiaalset vaeva tegemaks midagi, mis liha võiks meenutada. Pakun neile maitsvat toitu, see, et see täiesti veganlik on, on boonus, mitte ei vaja minu silmis vabandamist, et tead, see ei sisalda absoluutselt liha või piima. Ma ei oleks kuigi rõõmus, kui keegi, kes on mu praeguse toitumisega kursis, hõõruks hiljem võidukalt käsi: «Näed! Ta ei saanud maitsest arugi, et seal lausa mitu muna sees oli!» Seetõttu ei püüa ka teisi millegagi ära petta, veenduvad niisamagi, et toidus allahindlusi tegema ei pea.

Selguvad ka isiklikud maitse-eelistused, päris nässu pole midagi läinud, aga kategooriasse «enam ei tee» küll. Muidugi oli ka naiivne arvata, et kui ma siiani kuivatatud hernestest midagi ei arvanud, siis pihviks prepareerituna need oluliselt meelepärasemateks muutuksid. Selle eest pidasin varem tofut kahtlase konsistentsi ja arusaamatu maitsega produktiks, nüüd aga oskan seda nii teha, et see päriselt ka krõbe ja hea on.

Esimesed nädal-kaks tahtsid kõik proovida, mida söön, nüüd on vastupidine tendents ilmnenud ja tahetakse minu rõõmuks mulle ise süüa teha. Sõbranna, kes muidu pole just oma kokandusoskuste ja -huvi poolest tuntud, tegi meie veiniõhtuks omaalgatuslikult väga ägeda snäkilaua, sõber küpsetas enda välja otsitud retsepti järgi bataati ja lillkapsast nagu noor jumal ning kursavend tegi ettepaneku ühiseks veganiõhtusöögiks. Töökaaslased tellisid ühisürituseks spetsiaalselt veganisushit ja kinnitan, et see maitses kõigile.

Väga meeldib, et taimne toit säilib kenasti. Vihkan toidu raiskamist ja mind tõeliselt häirib, kui olen sunnitud midagi minema viskama. Lihatooted säilisid mõne päeva, nüüd pole vist kordagi külmkapis olevaid kuupäevi jälginud. Kui taimepiima paki lahti teen, siis isegi üksinda tarbin selle mõne päevaga ära, läheb seda nii kohvi peale kui smuutidesse. Olemasolevatest toiduainetest kokkan isulises järjekorras, mitte mille säilivusaeg lähim on.

Viriseda tahtes, siis väljas käies on söömine paraku üsna ikaldus. Tean, et ühest kohast saab sobivat burksi, teises on võimalik  salatibufees meelepärane kokku klapitada ja paar päris vegani toidukohta on ka, aga sellistes tavalistes kohtades, kus näiteks sõpradega pärast tööd korraks koos istuda, on valik kasin või olematu. Väljaspool Tallinna pole sedagi, siis on valikuteks süüa kõht täis enne olengut või tellida friikaid ketšupiga. Paar korda on silmad õnnelikult sädemeid pildunud, kui olen märganud menüüdes taimetoidu veergu, aga lugedes selgub ikkagi, et seal on üksteise all kenasti nummerdatult rivis paneeritud juust ja praetud riis munaga. Kohviteema on veel kasinam, sojapiima pakkuvaid kohti on hõredalt.

Ma ei ole eriline roosas helgusemullis elav lillelaps, aga ilus, kerge, lihtne ja hea on olla. Jätkan rõõmsal meelel ja hea enesetundega.