Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti toidukohtade kõige defitsiitsem roog on fantaasia, kuid mitte siin.
Mitte igaüks ei julge Alice kombel jäneseurgu hüpata. Nii pole pooled meist ka midagi erakordset kogenud. Söögiretked jäävad samuti tuttavatele radadele ringlema… Kärme Küüliku restorani sisse astumine erilist julgust ei nõua. Ometi saab just selle Haapsalu puumaja ukse kaudu imelisse maitsete ja üllatuste kuningriiki.
Talvine Haapsalu on unine ja armas. Pealtnäha. Äsja sadanud lume all peidab ta salakavalust - tänav on nii libe, et vaevalt võtan oma kontsadel koperdades kurvi välja. Neljal käpal pole õnneks siiski vaja jänesele külla minna. Kärme Küüliku pesa asub tillukeses romantilises puumajas, esmalt astud otse soojust õhkava kiviahjuga kööki, samas on söögituba ja nurga taga galerii. Palju ehedat antiiki ja maitsekalt detailirikas sisustus. Seintel piiluvad Maria Kalmu loomakesed tekitavad mõnusa ruumi. Kodune ja tiba pidulik atmosfäär, selline paik kuhu paslik sõprade, pere või kallimaga advendipühapäeva õhtusöögile tulla.
Küülik pole tundmatu tegelane meie toidukohtade kaardil – vastupidi, seda paika saadavad legendid. Sama eluka jänesehaake on nähtud ju mujalgi kui Haapsalus, Tallinnast pani ta plehku ja peale einet mõtlen tõsiselt – see sada kilomeetrikest siia tasub iga kell sõitmist.
Eesti toidukohtade kõige defitsiitsem roog on fantaasia. Aga tuleb välja, et jänes on gurmeemaailmas kõige julgem hunt!
Söögikoha hea maine on aga kahe otsaga asi - pererahvale nii rõõmuks kui koormaks. Kui ootused on ette juba väga kõrgele kruvitud, pole enda seatud latist üle saada kerge. Pühendumist on vaja igal hetkel ja usun, et armastust kulub siin toitude maitsestamiseks kah 50kiloste kottide kaupa. Köögikunst on minu meelest keerukam kui mustkunst, üksainus liigne või puuduv pipratera võib kõik kihva keerata. Jänese-rahval paistab asi aga väga hästi käpas olevat. Meie lõbus ja jutukas seltskond isegi räägib tavalisest vähem. Sest me ahhetame! Või teeme: mmmm…. Või on meil lihtsalt pidevalt suu täis.
Eesti toidukohtade kõige defitsiitsem roog on fantaasia. Häid asju ikka leiab, aga eelistatult turvalistes raamides. Tuttavad toorained, kindla peale toimivad maitsekooslused. Ega eestlane vist kuigi uljas katsetaja pole. Aga tuleb välja, et jänes on gurmeemaailmas kõige julgem hunt! Palun väga: pakslaup ja lambaseenik, põdrasäärekondipuljong, kaheksajalad, viinamäe teod. Sellised hullud, kes hea keretäie pärast ei pea paljuks kasvõi Lyoni sõita, muidugi ei minesta. Kuid fakt on see, et huvitavat ja head kraami leiab menüüst kindlasti rohkem, kui ühe eine jooksul kõhtu mahub.
Taimetee meega / Kristina Herodes
Hakatuseks tahaks midagi soojendavat. Teenindaja kuulab, millise mekiga teed me sooviks ja pakub lahkelt – aga ma valin ise teile erinevad lehed ja panen midagi head kokku? Tee tuleb välja imeline! Tuttavad pärnaõied, õunad, vaarika-, mustsõstra- ja mündilehed, kuid võrratus uues harmoonias. Valge pitsa põhimõttel äsja ahjust välja vupsanud soe sai rosmariiniga viib samuti keele alla. Ka lihtsad komponendid on võimalik kordumatuks maitseelamuseks kokku võluda.
Mis elukas on pakslaup? Selgub, et kala, mis maitseb tartarina justkui siia hõrk õde. Kaheksajalg näib sama värske nagu Hispaania rannaäärses baaris, aga seal on tüüp mõne meetri ja minuti eest alles merest võetud. Mismoodi nad selle nii maitsvas olekus küll siia transpordivad? Mine tea, ehk on kliima soojenemise käigus ka Paralepa lahte väiksed nunnud kaheksajalakesed kolinud?
Pearoaks valin metskitse – liha saabub täiusliku mediumina ja sulab suus. Lõikan tibatillukesi tükke, et saaks seda uhket einet kauem nautida. Jahisaaki pakub Küülik eraldi lehel – vastavalt sellele, mida Linnamäe kütid on kätte saanud. Parasjagu on külas põder. Kohtab ka kitse ja karu. Jänes ise on endale pesa teinud peamenüüs, alati kohal. Kamraadi taldrikust napsan kihilist ahjupastat põdraga. See on igavene hea, pirakas portsjon kaob kärmelt mu sportliku sõbranna kleenukesse kõhtu.
Atmosfäär on täpselt selline nagu oleks kellegi külla tulnud. Vastuvõtt on soe, mõnus on olla. Asjatundlik teenindaja oskab iga detaili roas peensusteni kirjeldada nagu oleks kogu menüü ise algusest lõpuni järele proovinud. Maitseharmooniat täiendavad veinisoovitused käivad asja juurde. Ja mis eriti haruldane ja armas – kõik inimesed siin ongi päriselt hea toidu fännid ja kirjeldused nii värvikad, et suu hakkab juba kuulamise peale vett jooksma.
Juhuslikult oleme tunnistajaks ühele stseenile, mis Kärme Küüliku pererahvast väga hästi iseloomustab. Meiega samal ajal saabub õhtustama külaline elektrilises ratastoolis. Vana maja uksed ja käigud on aga küllalt kitsad. Kohe tõtatakse appi ja tõstetakse eest terve jurakas riiul, et kallil külalisel oleks lahedasti ruumi sisse veereda. Selline heatahtlikkus ja tähelepanelikkus ongi siin tavaks. Haruldane, aga seda hinnalisem.
Praed on pirakad ja magustoidule tõttöelda ruumi pole. Aga kuna see tuuakse eraldi väikese võluva menüüna, ei suuda ma külmale mascarpone-beseekoogile kuidagi vastu panna. Ma tahan seda saada! Kui kõhtu pressida ei õnnestu, riputan kasvõi kõrva. Aga oh üllatust – imeline kook haihtub taldrikult märksa rutem kui tahaks. Olen hull maiasmokk, magusa jaoks on mu kõhus vist oma tuba. Aga mida rohkem maiustad, seda pirtsakamaks muutud ja igas suvaline suhkruplönn küll söömist ei vääri. Kuid Küüliku külm hõrgutis on ehtne unistuste dessert – õhkkerge tekstuuriga, siidine ja kreemjas, magusust tasakaalustab hästi laimi kirgas hapukus. Nii maitsev magustoit võiks isegi suurem olla.
Siiamaani pole ma väljendit «jänese toit» ülearu positiivseks pidanud. Pigem mõni liha-kartuli usku härra norib mu kallal, kui jälle salatit söön. Aga need vennad ei tea toidust midagi! Küüliku toit jääb igas skaalas minu lõppeva aasta tippelamuste hulka. Nii menüü üllatuslikkuse, serveeringute ilu kui lihtsalt võrratu maitse poolest. Aitäh Jänes, minuga võiks sulle külla tulles vabalt juhtuda sama, mis karupoeg Puhhiga.