/nginx/o/2016/12/14/6171637t1h1c64.jpg)
Kinnisvaraostu finantseerimise otsus sõltub investori sisemisest taotlusest, tema nägemusest üüriärist ja sellest, kas investeeringu tegemiseks on olemas omakapital või mitte, kirjutab Kinnisvarakool OÜ üürikoolituse lektor Tõnu Toompark.
Kas üüriinvesteering tasub teha pigem omavahendite või pangalaenu arvelt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui investori eesmärk on säästmine ehk omakapitali väärtuse säilitamine, siis ei pruugi laenuraha leidmisega jändamine sugugi vajalik olla. Siis ehk piisabki vaba raha kinnisvarasse paigutamisest, et jooksvalt väikest üüriraha voogu nautida pelgamata, et ajutine vakantsuseperiood tekitab olukorra, kus pangalaenu tasumisega raskused tekkivad.
Kui investori eesmärk on maksimeerida kasumit ehk võtta riske ja teenida võimalikult palju tulu, on üsna tõenäoliselt mõistlik kasutada finantsvõimendust ehk kaasata laenukapitali.
Kaasatav võõrkapital annab võimaluse võimendada omakapitali tootlust. Teisisõnu aitab laenuraha teenida omanikule täiendavat tulu, mis ainult omakapitali kasutades saamata jääks.
Piltlikult kirjeldades saab 50 000 euro omanik osta omavahenditest ainult ühe korteri. Kaasates koguinvesteeringust 50% ulatuses võõrkapitali ehk laenu saab juba osta kaks samaväärset korterit, mis mõlemad jooksvat üüritulu teenivad.
Lihtsustatuna: kui laenuraha eest tuleb aastas tasuda näiteks 5% intressi ehk 50 000-eurose laenu pealt 2500 eurot, on seda ületav üüritulu juba üüriinvestori kasum.
Tõnu Toompark kirjutab korteri üürile andmisest koos jurist Evi Hindperega pikemalt käsiraamatus «Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?».