Eesti rahvakalender: vaata, millised toite sõid jõuludel vanad eestlased

Jõulupraad. Foto: Üllar Priks / Sakala

Jõulud oli tähtis püha juba rahvakalendri järgi. Nagu iga teise rahvakalendri pühaga, seostusid ka sellega teatud uskumused, kombed ja toidud. 

Jõuluõhtul tuli süüa üheksa kuni kaksteist korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli vanasti pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu.

Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast ja -verest valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.

Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad JA harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval ka veripalle. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.

Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde ka piparkoogid, mida kõigepealt osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega.

Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas.

Allikas: BERTA- Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.