Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Millest on tulnud komme aastavahetusel šampust juua?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Dmitriy Melnikov/Panther Media/Scanpix

Varsti-varsti tuleb öö, mil rahvasummad rõkkavad ühest kõrist «Head uut aastat!» ja löövad šampuseklaase kokku. Millest on üldse alguse saanud komme just aastavahetuse puhul šampust juua ja kuidas on see nii laialt levinud? Vastus peitub nii religiooni, kuningliku eeskuju kui suurepärase turunduse kombinatsioonis. 

Viienda sajandi lõpus hakkas frankide kuningas ja Frangi impeeriumi rajaja Chlodovech I oma naise Clotilde õhutusel katoliiklaseks. Esimesel jõulupühal toimus tema ristimine ühes Reimsi kirikus, mis asus Champagne'i piirkonnas. Kuningat ristinud piiskop kasutas tseremoonias Champagne'i veini ja andis joogile sellega väga erilise pühaliku tähenduse. Tõenäoliselt oli see vein siiski gaseerimata, sest veinimeistrid hakkasid teadlikult vahuveini tootma umbes tuhat aastat hiljem, kirjutab väljaanne Food and Wine.

Chlodovechi aegsed veinijoojad pidasid joogi kihisemist halvaks. Esimesena sai vahuveini õige valmistamise tehnika selgeks hoopis Inglise teadlane Christopher Merret, kes oli vahuveini ajaloo uurija Tom Stevenson sõnul Prantsuse munga Dom Pierre Perignoni tööst koguni 20 aastat ees. Perignon avaldas oma töö mullijookidest Londonis 1662. aastal.

Järgnevate aastate jooksul kogus vahuvein aristokraatide seas aina rohkem kuulsust. Üks levinud probleem oli küll see, et pudelid kippusid surve all lõhkema. Tollane klaas ei olnud veel piisavalt tugev, et vahuveini rõhku ohjeldada. Kui Inglismaal hakati kivisöeküttel tugevamat klaasi tegema, võttis selle kasutusele Perignon ja vahuveini populaarsus sai muretult levida. 

Šampuse nimetus ja seos Champagne’i piirkonnaga on nii oluline ka seetõttu, et 1728. aastal otsustas Louis XV, et vaid Champagne’is toodetud veine tohib tarnida pudelites. Sisuliselt tähendas see seda, et kuningakojad pidid tellima oma vahuveini sealt või riskima mujalt tellitud tühjaks jooksnud vaadiga. Kuna vahuveini tootmise turg oli nurka surutud, said šampanjamajad nagu Moët & Chandon väga tuntuks ning neil tekkis võimalus oma veinivalmistamise võtteid muudkui viimistleda. 

Viimaks andis šampanja populaarsusele olulise tõuke puhas reklaamikampaania. Ajalehtedes ilmus palju reklaame, mis seostasid jõulude ja aastavahetuse paiku toimuvaid perekondlikke kokkusaamisi šampanja joomisega. 

Tagasi üles