/nginx/o/2017/01/18/6258251t1hc496.jpg)
Tänavune talv on Dirhamis teistmoodi. Esimest hooaega töötab Dirhami Kalakohvik ka talvel.
Maitseelamus maailma lõpus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dirhami Kalakohvik
Noarootsi, Dirhami sadam
Avatud talvel N–L 12–21, P 11–18
/nginx/o/2017/01/18/6258253t1h98ce.jpg)
/nginx/o/2017/01/18/6258257t1h913a.jpg)
Kui öelda, et Dirhami Kalakohvik on osa laiemast gastronoomia moevoolust, siis tahab see väide selgitamist. Toiduasjatundjate sõnul avaldub trend Põhjamaades, kuid pole tundmatu Euroopa lõunaosariikideski. Nimelt luuakse spetsiaalselt tippkokkade mängumaaks ja eneseteostuseks restorane kauni loodusega või muidu erilistesse paikadesse. Selles poleks midagi märkimisväärset, kui toiduelamus asuks trammipeatuse kõrval ligipääsetavas kohas. Aga ei asu. Neid ei leia (süda)linnadest, need ei jää üldjuhul tee peale, neisse ei saa muuseas mööda sõites sisse põigata. Peakoka toiduelamuse järele peab ekstra minema. Otsustama, et nüüd sõidame sööma, ja siis sõidetaksegi.
Seega, sõidame. Noarootsis Riguldi teeristist põhja poole suundudes saalib meile tuisuses õhtupimeduses vastu üks veokas teise järel. Püüdes välja mõelda, mida nad veavad (tõde selgub Dirhamisse kohale jõudes), meenub hoopis Pädastes peakoka ametit pidanud Peeter Piheli lugu, kes töötab juba mitu aastat Rootsis Fäviken Magasineti restoranis. Milles poleks ju midagi erilist – head kokad on nõutud igal pool –, kui too restoran ei asuks kusagil sõna otseses mõttes sügaval Rootsi metsade vahel sama hästi kui kättesaamatus paigas. See toidukoht kuulus mullu maailma viiekümne parima restorani sekka. Sinna tuleb teekond eraldi ette võtta. Täpselt nagu Dirhami Kalakohvikussegi.
Vasakut kätt jääb Dirhami pood, paremat kätt külalismaja uus ja moodne betoonhoone (ei pea pärast õhtusööki koduteed ette võtma). Kalakohvik asub külalismajast mõnisada meetrit edasi, sadamas. Hoone on moodustatud moodulsoojakutest – aga seda ei oskaks arvatagi, kui ei teaks. Siin saab ühtäkki maa otsa, suveterrassilt edasi on vaid pikk kai, kus kalatraalid rivis, ja siis meri. Vesi marutab Dirhamisse, võttes hoogu otse üle Läänemere, ühtki maatükki ei jää teele ette. Tõstab rannas liiva ümber, laseb kalatraalid merele või siis jälle ei lase. Kui laseb, toob üks kalalaev korraga 35–50 tonni saaki. Jah, tõesti. Üks väike traal. Ühe korraga. Seda kala veokid siis Dirhamist suure maa poole veavadki.
Dirhami Kalakohvik seisab kolmel sambal. Esiteks kalal – ja see on nii värske, kui üks kala üldse olla saab. Teiseks peakokal Joel Kannimäel, kes on hirmandekas ning teab, mida tahab ja kuidas see taldrikule vormistada. Joel kuulus omal ajal Põhjaka kolme asutaja sekka. Kolmas sammas on puhas ja väljapeetud maitsekooslus, nimetatagu seda siis põhjamaiseks köögiks või kuidagi muud moodi.
Dirhami menüü on pidevas muutumises. Meie külaskäigu ajal pakutakse pearoaks ahvenat, koha või metssiga. Imestan, kust nad praegusel metssigadele raskel ajal neid üldse saavad, aga loomi pidavat ümberkaudsetes metsades leiduma. Jätame sea rahule ja otsustame kala kasuks.
Õhtu juhatame sisse joogiga, mis kannab nime Dirhami Ambrée. See on tume, belgia tüüpi pehme ja mahe õlu. Maitseb hea. Ikka väga hea. Lauale jõuavad Dirhami Kalakohviku leib, sai ja musta soolaga või. Seejärel kilutempura ja kalavalik. Nii õrna marineeritud angerjat ei ole mina veel elus saanud. Ja maailma kõige värskem kilu konkureerib vabalt Vahemere mereannihõrgutistega. Lihtne ja klaari maitsega. Külmsuitsulõhe on valmistatud muidugi siinsamas Dirhami kalatööstuses, tooraineks värske Norra lõhe, mis alles paari päeva eest ringi ujus.
Vahepeal tuleb Joel ja küsib, kas me ahvenasuppi tahaksime. Et menüüs täna seda küll pole, aga tal on parasjagu ahvenat. Muidugi tahame. Supp on taas lihtne, põhimõtteliselt on see leem kalaga. Aga milline leem! Joeli köök on näide sellest, et absoluutselt ei pea tegema gastronoomilist köielkõndi, piisab sellest, kui viia maitsed nii puhtaks ja selgeks, et tekib peaaegu tunne, et saadki aru, kuidas see kõik on tehtud. Tegelikult muidugi lõpuni ei saa. Meisterlikud peakokad teevad imet ka lihtsate asjadega. Mida, olgu etteruttavalt öeldud, tõestas Joel meile taas hommikulauas, pakkudes pošeeritud mune sellises kastmes, mille järeletegemise saladuse eest oleksin valmis andma neli tilka verd. Ei, annan viis. Värskest lõhetartarist parem ei räägi, minge proovige ise.
Teenindus on Dirhamis mõnus ja samas hästi proff, meenutab Prantsuse või Itaalia söögikohti väiksemates linnades. Täiesti teeskluseta sõbralikkus ja viisakus.
Lauda jõuab pearoog – pruuni võiga praetud ahvenafilee Gruyère’i juustu kartuligratääniga, lisaks natuke röstitud peeti. Peakoka käekirjanäitena summa värskest toorainest ja nüüdisaegsest gastronoomiakultuurist. Mitte midagi edevalt keerulist, sobides seda enam siia mere äärde.
Õhtu lõpetuseks saabub vanillikastmes hulk õlletainas frititud õunu ning ricota-vahvel karamelli ja mustikamoosiga. Moodne tasakaalumäng magusa ja hapuka vahel. Ja veel. Hinnad on Dirhamis äärmiselt mõistlikud. Mõelge ise, millises pealinna puhvetis saaksite sama raha eest sama nauditavalt süüa? Tasub ära see sõit siia maailma lõppu.
/nginx/o/2017/01/18/6258261t1hd0eb.jpg)
/nginx/o/2017/01/18/6258265t1h5a0f.jpg)
/nginx/o/2017/01/18/6258271t1hf2a9.jpg)
/nginx/o/2017/01/18/6258275t1h37e6.jpg)
Noppeid menüüst
Kilutempura sojamajoneesiga 5 eurot
Dirhami kalavalik 10,50 eurot
Pruuni võiga praetud ahvenafileed Gruyère’i juustu kartuligratääniga 12,50 eurot
Metssearaguu spagettidega 11,50 eurot
Õlletainas frititud õunad vanillikastmega 5,50 eurot
Ricotta-vahvel karamelli ja mustikamoosiga 5 eurot