OKO - lihtne, ent ometi rabav

Foto: Liina Karron

On paratamatu tõsiasi, et väljaspool suuremaid linnu on Eestis vast kaks kuni neli tõsiseltvõetavat söögimaja, mis küündivad väljapoole arvestust «Tädi Maali võttis ette ja tegi päris toredat toitu», kirjutab Sadama Turu perenaine Liina Karron oma toidublogis Aglio e Olio.

Ärge saage valesti aru, mul ei ole midagi tädi Maali köögi vastu, aga vahel tahaks ka midagi rabavat, ilma et peaks sõitma a) Põhjakasse b) Tammurisse.

Kui teil nüüd eneseõigustus ja sabakergitus keelele tikub, siis kordan sõna «rabav». Sest hästi süüa saab juba üha laiemalt üle kodumaakese, aga rabama kõik ei küündi.

Nii et kui ma reede hommikul teada sain, et Kaberneeme kõrts on saanud uue hingamise säärase armsa ja hubase OKO näol, polnud pikka mõtlemist: valimispühapäeva lõuna tuleb seal veeta.

OKO on nutikas. Sest kuidas muudmoodi nimetada üht lihtsat söögituba, mis ennast nii vähesega huvitavaks teeb. OKO interjöör on armas ja hubane, sini-hall-valges koloriidis, aga õige näo annab OKOle akendest avanev vaade: lume ja jää all puhkav meri, vastaskalda metsaviirg, sini-sini kevadtaevas.

Päike, mis madalalt sisse vaadates laudadele pikki varje maalib. Ja liikuvad pildid, üks filmilikum kui teine: naine kahe kauni hurdaga maja eest merejääle jalutamas. Kaks musta kogu keset lahte lonkimas. Jääsurfajad aeglasi poognaid joonistamas. Jalgrada üle jää Rohusi poole.

Ja siis see menüü. Lihtsuses peitub võlu, aga lihtsus on siin vaid näiline. Heeringas ja kartul, kalasupp. Suitsupõsk. Lamburger. Mustikahüüve. Puu.

Tõnis Siigur hiilgab omas elemendis, võttes kodused maitsed ja keerates neile kaks vinti peale. Palun väga, siin on heeringahake ja soolakoorikus kartul! (pilt 1)

Soolakoorik kopsitakse su silme all lahti ja välja tuleb kartul, kenasti aurav. Mäletate seda lapsepõlvemaitset, kui teinekord sai keedukartulit soolatoosi tupsutatud?

Või seda suvetoitude klassikat, rannarahva keeles klõpset - heeringas, kodujuust/kohupiim, koor ja muu mudru? Siin nad on, heeringahake on saanud seltsiks heeringamarja, fenkoltilli ja õunalaastud. (pilt 2)

Aga kujutate ette kalasuppi, mille leem on ühtaegu rammus ja merene, vutimuna pehme-pehme ja koriander kergitab isu? (pilt 3)

Lapsuke, kes ei suuda valida pasta ja lihapallide-kartulipudru vahel, saab säärase portsu, mida vanemadki piidlevad. (pilt 4)

Kui eelroad on enesetunde ülevaks kruvinud, tulevad pearoad. Lamburger (pilt 5) on uhkelt pakitud, avada ehk kergelt keeruline, kuna burksi mahlad on paberi põhja imbunud. 

Lambapihvi ülim üleküpsusaste on tingitud ilmselt äsjasest avamistuhinast (alles kolmas päev ju ja maja on tihkelt täis!) ning juustuviilakas paneb korraks kulmu kergitama, aga ausad friikad ja peedi-kurgihake siluvad pretensiooni. (pilt 6)

Veisesuitsupõse ehk suitsuveisepõse (pilt 7) värvid lubavad oodata ehk suuremat maitsete tulevärki, põsealune juurikatamp rõõmustab ennekõike mahedate maitsete sõpru.

Aga põseliha on sulnilt pehme ja suussulav, antagu mulle andeks need kulinaarterminoloogia klišeed! Ning serveerimisel pealt tõstetud kaanekese küljes suitseb kaneelikang, meeldetuletus läinudaastase sealihakuu eredaimast elamusest Bordoos.

Crème brûlée (pilt 8) karm karamellikoorik viitab ilmselt akna taga kindlalt valitsevale paksule merejääle, aga kaanealune kreem on oma kerge juustunoodiga täiuslik, mis sest, et kõht pärast heeringa-kartuli ja veisepõse konsumeerimist juba protesteerib.

Mustikahüüve (pilt 9) on hää nimi mustikakeedise all peituvale panna cotta’le. Kõik on paigas, pilk eksib lusikat suhu pannes kuhugi sinna vastaskaldale, kust läinud suvel sääraseid mustikaid otse kõhtu korjatud sai.

Aga puu? PUU? Aplaus, mehed! Kes teist selle peale tuli, et šokolaadisõõrikud ja suhkruvatt puu otsa punuda? Öelge see nimi ja talle on kindlustatud eluaegne väikeste tüdrukute au ja imetlus!

Meie Pipi Pikktukk nimetas säärase lahenduse ametlikult parimaks magustoiduks, mida ta elades restoranis söönud on. Ning kes julgeks vaielda väikese väänikuga, kelle ees on kaks tühjakssöödud vitsa?

Lihtne. Armas. Ilus. AITÄH! Järgmine kord tuleme jäämineku ajal, õhtul ja kahekesi :-)