Elunautimine Piemonte moodi

Foto: SCANPIX

Kui igatsete midagi tõeliselt erilist, midagi, mis oleks samal ajal ülimalt lihtne ja täiuslik, minge Piemontesse - Itaalia toiduaita ja kuulsaimate veiniaedade maakonda. Just siin võite ilma igasuguste süümepiinadeta nautida elu, head toitu ja suurepäraseid veine ning lasta ajal muretult kulgeda.
 

Piemonte maastikud on võluvad - hommikuudusse uppuvad viinamäed, väikeste «linnriikide» justkui üksteise külge kleepunud majadekobarad ja kndlused, mis on vallutanud kõik mäekünkad; kirikute kellatornid sirutavad uhkelt kaela, et mõne hetke pärast ühendada oma hääled karjakellade helinaga ning täita helesinine taevalaotus...

Ärge kartke, ma pole müügimees, kes peab teid iga hinna eest Piemontesse meelitama, vaid lihtsalt üks neist «äratehtutest», kes kord sinna sattununa selle paiga lummusest enam vabaneda ei suuda. Veelgi enam – olin topeltnaiivne arvates, et naasen elu esimeselt gurmeereisilt ilma, et peaksin muutma oma varasemaid harjumusi ja tõekspidamisi.

Mitte sinnapoolegi! Mu lõhna-, maitse- ja nägemismeel hakkasid tõrkuma kohe, kui kinganinad kodu poole olin keeranud. Pärast seda nädalast «gurmeetamist» ei läinud mulle Milano lennujaamas viisteist tundi tuhavangis istudes alla ei seal pakutav söök ega jook.

Nüüd vast mõistate, et tegu polnud lihtsalt tavalise turismireisiga (à la: raekoda, muuseum, ostutänav), vaid täielikult uude – hea toidu ja veini usku – pööramisega. Tuleb ausalt tunnistada, et korraldajatel läks see sada protsenti korda (kiitus ja tänu neile selle eest!)

Kaunid maastikud ja parimad veinid

Nagu ikka algab kiindumus esmamuljest ning Piemontel on olemas kõik, et see säde teie südames tekiks, sest siinsed maastikud on maalilised ja kaunid: Vercelli provintsi vesised riisiruudud asenduvad Alessandria köögiviljapõldudega, seejärel tulevad Asti veiniaedade geomeetrilised mustrid, siis ilmuvad vaatevälja lopsakad pähkli- ja maroonisalud (aretatud toidukastanisort) ning lõpuks jõuate Cuneo provintsi erkrohelistele aasadele, kus matsutavad kuulsad vesihallid Piemonte nuumveised.

Kuid eelkõige on Piemonte laugjad nõlvad (mida kutsutakse hellitavalt «leebekesed») tuntud kõige kvaliteetsemate viinamarjasortide kasvukohana. Nebbiolo, Barolo, Barbaresco, Dolcetto, Roero, Moscato d ́Asti, Ghemma... need nimed kõlavad mitte ainult veiniasjatundjate, vaid ka veinisõprade kõrvus nagu kaunis muusika. Siinne maapind on rikas mineraalide poolest, lõunast paitavad veiniaedu soojad Vahemere tuuled, põhjast tulevate külmade eest kaitsevad kõrged Alpid – need on paradiislikud tingimused.

Samas öeldakse, et just sügisel on Piemonte kõige enam iseenda nägu – siis, kui udu punaseks värvunud lehtedega veiniaiad oma embusse mähib. Udukaste annabki kohalike sõnul siinsetele marjadele viimase ja erilise maitsenüansi.

Langhes kasvatatav õilsaim viinamarjasort Nebbiolo (mis on ühtaegu kõige pirtsakam, kuid on maitseomadustelt parim), mida kutsutakse lugupidavalt «Tumedate viinamarjade kuningannaks», on samuti oma nime saanud udust (itaalia k nebbia).

Siin lihtsalt ollakse ja nauditakse elu

Kord kui meie reisiseltskond taas maitsvast söögist ja headest veinidest oimetuna bussis silma looja üritas lasta (teate, see itaallaste elustiil hakkab pikapeale külge), haaras üks krapsakas ameeriklanna mikrofoni.

Arvates, et teeb sellega meile kõigile heateo, kuna me polnud nimelt terve nädal muud teinud kui ainult (!) söönud ja joonud, küsis giidilt: «Öelge nüüd lõpuks, mida siin Piemontes teha saab? Ma mõtlen, et on teil siin mingeid aktiivse vaba aja veetmise või kultuurse meelelahutuse võimalusi?» Giid, kes muidu vaat et luulevormis lakkamatult veinidest ja toidust, ajaloost ja kultuurist oli pajatanud, vakatas ega osanud ühtäkki midagi kosta.

Lõpuks kohmas ebaledes (ilmselget piinlikkust tundes, et tema sõnum polnud kõigile püüdlustele vaatamata kohale jõudnud), et Piemontesse tullakse valdavalt hea toidu ja veinide pärast. Ameeriklanna ei andnud alla: «No seda me juba teame, aga ma küsin: mida siin teha on?» Giid, end pisut kogunud, vastas: «Siin ei tehtagi eriti midagi, siin lihtsalt ollakse ja nauditakse elu...» «Ah soo...» venitas ameeriklanna mõtlikult.

See giidi poolt justkui vabandusena välja öeldud mõte sai minu jaoks esimest korda just Piemontes tõelise sisu ja ilmselt saab sellest mu paljude tulevaste reiside moto: ma tahan lihtsalt olla ja elu nautida!

Piemonte puhul sobib see moto suisa ideaalselt: siinne elurütm ja lihtsate naudingute küllus viib su paratamatult seisundisse, kus unustad rabelemise, «kultuuripunktide» kogumise (à la nägin seda ja toda) ning sul ei tule pähegi ostupalaviku higi laubal mööda poode traavida.

No miks peaksid sa mööda külatänavat kohaliku juustumeistri juurde jooksma; või milleks kiirustada keelt alla viivalt õhtusöögilt lahkumisega või milleks mitmesaja-aastases veinikeldris vahuveini juues tempot üles kruvida? Pole põhjust, ja pole ka mõtet!

Seda, et Piemontes aeg omasoodu kulgeb ja et see tõesti midagi erilist on, tõestab ilmekalt ka eelmisel aastal National Geographicu poolt välja antud erinumber «Rännumehe 50 elu reisi».

Piemonte on seal esindatud koguni neljal korral: iga-aastase Torino (Piemonte maakonna pealinn) Slow Foodi toidumessiga Salone del Gusto; Albas toimuva sügisese trühvlifestivaliga; Langhe piirkonna vanade juustukodade külastamise ja privaattuuridega Barolo ja Barbaresco parimatesse veinikeldritesse.

Panite tähele – kordagi ei mainitud ühtegi kirikut ega selle kuulsat altarimaali, ei kindlust ega muud ilmaimet, vaid kõik soovitatu on seotud toiduga. Ühe lihtsama naudinguga, mida inimene endale lubada saab. Ja vaat just see ongi siin, Piemontes, vaatamis- ja kogemisväärne, siinse kultuuri alustala, algus, kesk- ja lõpp-punkt. Inimeste elujõu ja linnade õitsengu allikas ning magnet, mis tõmbab kõiki, kes sellest lugu pidada oskavad.

Piemontes pole midagi imelikku, kui täiesti võõraste inimestega kokku sattudes ei hakka rääkima mitte Caravaggiost, vaid arutlete selle üle, kuidas ära tunda võltsitud trühvleid; või mis vahe on erinevatest küladest pärit juustusortidel või istute hommikuni mõnes kohalikus trattoria ́s, et degusteerimise käigus selgusele jõuda, millise aastakäigu Barolo on kõige parem ja millise toiduga see kõige paremini kokku sobib.

Kuna Piemonte suurimad võlud ja naudingud on seotud eelkõige maitsetega, siis saab sel teemal kaasa rääkida ainult see, kes seal ise on ära käinud.

Kord elus tuleb see reis tõesti ette võtta, täpselt niisamuti nagu keskaegsetel palveränduritel, kes läbi Piemonte Rooma paavsti juurde lunastust otsima läksid. Kuna jõudsin võrratu Piemonte köögi ja veinidega tutvust teha kaheksast provintsist neljas (Vercelli, Alessandria, Asti ja Cuneo), siis jagangi põgusaid elamusi just neist neljast.

Kandilised järved – riisiväljad ja konnasööjad

Kuna Piemonte pole samavõrd tuntud nagu tema kuulus lähinaaber Toscana ning kuna ta ei saa uhkeldada rannajoonega nagu üleaedne Liguuria, pole Piemonte massiturismist õnneks veel «ära risustatud». Esmapilgul ei pruugi põhjast vägevate Alpide ja lõunast laugjate Apenniinide vahele surutud (Piemonte nimi tuleneb ladinakeelsest nimest pedem montum, mis tähendab mäejalamil) põllumajandus- ja karjakasvatuspiirkond midagi eriti huvitavat pakkuda, kuid see on väga petlik mulje.

Üllatused algavad kohe Vercelli provintsis ehk «kandiliste järvede» maal. Vanad, pisut süngevõitu maakivist taluhooned mõjuvad kui imposantsed ja ligipääsmatud kindluslossid keset veepeeglite labürinte – Piemonte on nimelt Lombardia ja Veneto kõrval Euroopa suuremaid riisikasvatuspiirkondi, andes üksi umbes 30 protsenti Euroopa riisitoodangust.

Tasandikku läbivate Po ja Tanaro veerikaste jõgede olemasolu kasutas riisikasvatuse edendamiseks ära krahv Camillo Benso di Cavour, kelle algatusel rajati 1866. aastal (töötab siiani) 80-kilomeetrine «emakanal» koos arvukate harusüsteemidega. Just siin sündis kuulus Piemonte risoto, mille Vercelli versiooni pakutakse koos konnalihaga. Konnad on siin nii suure au sees, et juba keskajast peale tähistatakse 1. septembril Vercellis nn konnapüha.

Trühvlid ehk «teemandijaht» koertega

Ligi kakssada aastat tagasi kirjutatud raamatus «Maitse füsioloogia» nimetas gastronoom Jean Brillat-Savarin valget trühvlit «kokakunsti teemandiks» ja nende suurim leiukoht asub Piemontes. Viinamarjakoristuse kõrval ongi sügis Piemonte jaoks oluline aeg: algab trühvlihooaeg. Parimad trühvlipuud on tammed, ka maroonid ja pähklipuud (mustade trühvlite kasvuks sobivaimad).

Paraku on nii, et aasta, mis on hea trühvlitele (vihmane suvi), pole parim viinamarjasaagile (parim saak tuleb pärast kuiva ja kuuma suve). Trühvleid peetakse Piemonte gastronoomilise külluse sümboliks ja selle gurmeekokkade seas ülikõrgelt hinnatud toiduaine üle peavad kaks linna, Alba ja Asti, isegi «trühvlisõda» ehk võistlust, kes varem trühvlijahi ja -müügiga alustab.

Alba on siiski tugevamal positsioonil, kandes ametlikult Trühvlipealinna nime ning saanud ka nime valgete trühvlite järgi. Veidi linnast väljas asuvas lossirestoranis Castello di Grinzane Cavouris peetakse Trühvli- ja Veinirüütlite Ordu eestvedamisel iga aasta oktoobri esimesel pühapäeval (tänavu 2. oktoobril) rahvusvahelist trühvlilaata ja -oksjoni. See algab piduliku protsessiooniga läbi linna ning lippude ja vappide kõrval kantakse kandikuil rahva eest läbi ka oksjonile minevad suurimad trühvlileiud.

Trühvlijahti peetakse Piemontes alati koertega ja öösel, sest siis tunnevad koerad trühvlite lõhna kõige paremini ja saladusse jäävad ka leiukohad. Sigu ei kasutata seepärast, et nad on küll hea ninaga, kuid maiad ja kipuvad trühvlid nahka pistma – neelates ühe lõuatäiega alla mitu tuhat eurot (!). Kui mõelda, et trühvel koosneb ligi 95 protsendi ulatuses veest ja et 100 g trühvleid maksab keskeltläbi 400 eurot – siis on tegu maailma kõige kallima suutäiega.

Koerad, keda treenitakse aastaid, on sama kõrges hinnas kui nende leitud saak – ühe koera hind võib küündida 20 000 euroni. Iga trühvli-jahimees hoiab oma leiupaiku kiivalt saladuses ning on hea tava, et saagiga avalikult ei suurustleta, isegi oksjonil müüakse trühvlid anonüümselt. Seni maailma kõige suurem trühvel (540 gr) leiti Albast 1954. aastal ja kingiti Ameerika presidendile Harry S. Trumanile.

Aristokraatlike veinide kodu

Piemontes kasvavad ka Itaalia parimad ja kallihinnalisemad viinamarjasordid: Nebbiolo, Barolo, Barbera, Barbaresco, Dolcetto, Freisa, Arneis, Ghemma, Passito ja veel mitmed teised. Siin destilleeriti 1786. aastal teadaolevalt esimene vermut ning siinsed viinamarjasordid annavad välja parima grappa.

Asti ümbrus on tuntud kasvukoht üliheade vahuveinide jaoks sobivatele sortidele nagu Asti, Moscato ja Dolcetto. Vahuveine valmistatakse siin klassikalisel meetodil (metodo de classico) ja sisuliselt on tegu šampanjadega. Eestlastele on kindlasti tuntud Asti vahuvein ja selle sõsarad (Asti Spumante, Moscato d ́Asti, Freisa d ́Asti jt).

Veinide kõrgest kvaliteedist räägib seegi, et piirkonnas toodetakse 9 DOCG ja 45 DOC kategooriasse kuuluvat veini. Tegelik arv on mõistagi kordi suurem, sest iga tootja annab veine välja oma veinikeldri nime all. Seega tuleb kvaliteetveini otsides jälgida kvaliteeditähist ja viidet viinamarjasordile.

Enam kui pooled u 700 km2 Lanhge, Asti, Alba ja La Morra piirkonna veiniaedadest on koteeritud kui DOC ja DOCG veiniviinamarjade kasvatajad. Siin võib julgelt öelda, et enam paremaks minna ei saa ning te olete sõna otseses mõttes kahe jalaga Piemonte veinide pühakoja territooriumil.

Asti provintsis Canellis asub UNESCO kaitse all olev Casa Contratto (Contratto veinimaja), mida ei kutsuta ainult 13 kilomeetri pikkuste võlvkaartega keldrite pärast «maa-aluseks katedraaliks», vaid siin asub veinide ja eelkõige vahuveinide pühamu. Aastas korgitakse siin kinni 62 000 pudelit õilsat kihisevat jooki ja u 250 000 pudelit kõige kõrgema kvaliteediga veini.

Kui kord juba Piemontes olete, ärge jumala eest piirduge veini ostmisega külapoest (kuigi ka seal on valik hea ja kaup ehtne), vaid minge otse «juurte juurde» – külastage nii paljusid veinikeldreid kui vähegi jaksate. Ei, see pole kerge «töö», aga tasub end kuhjaga ära.

Kõigis veinikeldrites on lisaks degusteerimisvõimalustele ka suurepärased vinoteegid (itaalia k enacoteca) ja te saate tõesti just seda, mis teile kõige rohkem meeldib ja mida ise maitsnud olete. Canellis asub Contratto kõrval veel üks suurepärane veinikelder – Gancia. Mõlemas nimetatud keldris on jäme ots vahuveinide käes, sest Canelli on just selleks sobivaimate sortide kasvukoht.

Soovitan sisse astuda ka Barolos asuvasse mainekasse ja pea igal aastal Itaalia või mõnel rahvusvahelisel veinidegustatsioonil auhindu noppivasse Damilano veinikeldrisse. Väga hinnatud on ka Coppo ja Bosca keldrites valmivad veinid.

Igal aastal toimub Torinos suur Piemonte veinimess (Salone del Vino), kuhu ei tule kokku ainult restorani ja vinoteegipidajad üle maailma, vaid ka veinisõbrad, et kergema vaevaga oma veinikeldri tagavarasid täiendada.

Söömine ON nauding!

Piemontet võib pidada õigusega eheda Itaalia köögi südameks, sest niisugust rikkust nagu siinne kliima ja maapind kasvatada lubavad, pole kusagil Itaalias. Ega asjata kutsuta piirkonda Gourmet Hills (gurmeekünkad) ning just siin sündis kohaliku toidukultuuri ja vanade traditsioonide kaitseks Slow Foodi liikumine.

Piemontelased naudivad ilma igasuguste süümepiinadeta söömist, söömist ja veel kord söömist – ning te saate aru, et hea toit toidabki kõiki meeli, mitte ei täida pelgalt kõhtu. Ma ei imesta, kui te just siin üle pika aja taas tõelise toidu lõhna ja maitset tunnete.

Piemonte on läbi sajandite olnud tugevalt mõjutatud prantsuse kultuurist ja traditsioonidest ning see avaldub tänini ka siinses kokakunstis. Piemontelasi tuntakse suurte perfektsionistidena, kuid see ei tähenda toidu puhul kunagi ülepakutud «vigurdamist» – siinsed toidud on serveeritud lihtsalt, kuid elegantselt ning siin ei tunta raiskamist.

Piemonte köök on tulvil kõikvõimalikest subproduktidest valmistatud hõrgutisi, mida paljud teiste rahvaste köögid ära põlgavad. Siin lähevad käiku nii sabad kui neerud, kärsad ja udarad, suuremast kohalikust delikatessist (ei, ma ei pea silmas trühvleid!) – nuumhärja seljaüdist ja ajudest rääkimata.

Üks huvitav asi veel – ärge imestage, kui märkate menüüs anšooviseid. Pole ju Piemontel merepiiri, kust siis äkki kalad? Soolakalaga toidu maitsestamine on iidne tava, seda enam, et sool ise oli kallis kraam. Piemonte lõikas kasu Liguuria rannikult Euroopasse kulgenud soolateest ja sellest jäid menüüsse anšoovise-toidud.

Kui palute kelneril soovitada midagi tõeliselt kohalikku ja olete väga nõrganärviline, ärge igaks juhuks laske endale öelda, millest see tehtud on – vaid lihtsalt nautige!

Mis puutub restorani (või ükskõik missugusesse, ka lihtsamasse söögikohta), siis tuleb piemontelaste kiituseks öelda, et nad oskavad sõnulseletamatu elegantsiga ühendada lihtsuse ja rafineerituse – teil ei teki ka kõige peenemas restoranis iialgi tunnet, et ei tea, kuidas olla, kuidas süüa, istuda või astuda, kuid ometi tunnete, et teid on kostitatud kuninglikult.

Julgen väita, et te ei kohta siin kunagi kelneri üleolekut, kui küsite mõne asjatundmatu küsimuse või ei oska sobivat veini toidu kõrvale valida. Muide, soovitangi soojalt see pigem kelneri või sommeljee hooleks jätta – ärge hakake oma poolikute teadmistega kekutama, vaid laske asjatundjatel teie jaoks parim maitsebukett kokku panna.

Seda enam, et iga kelner on kohustatud päeva menüüd maitsma ning teab täpselt, millise veini ja aastakäiguga sel päeval valminud üks või teine roog kõige paremini kokku passib. Ja muide – teie harimine ja õigele rajale juhatamine on talle suur nauding, uskuge mind.

Klient pole Piemontes kuningas, kelle ees koogutada ja keda karta, vaid parimal juhul kui kallis omainimene, kellele tahetakse pakkuda parimat, mida köögis ja veinikeldris leidub.

Kuna enamik maapiirkondades asuvaid loss-restorane (ärgu nende imposantsus ja peenus teid heidutagu!) asuvad kõrgel künkal või «kõõluvad» kaljuserval, saate lisaks söögi-joogi nautimisele alati tasuta kaasa piltpostkaartidena kaunid vaated.

Lossimüüride jahedus sobib suurepäraselt kokku Itaalia tulitava päikesega ning ma ei imesta, kui te päevast päeva elu nautides ja mõnuledes pidevalt oma reisiplaanidest maha jääte ja lõpuks neile üldse käega lööte.

Peaasi, et paar head veini, juustukettad ja veel midagi suupärast enne lahkumist kaasa osta jõuaks... Seega laske hea maitsta kuulsal Piemonte veiselihal ja sööge seda igal võimalusel ka toorelt: prosciutto ́na, kaabituna fileest röstsaial maitsestatuna vähese soola ja pipraga või tooreste vorstikestena – pole midagi hõrgumat!

Proovige nii palju kui teile ette kantakse kohalikke juustusorte – siinsed Gorgonzola, Robiola di Roccaverano ja Taleggio on parimad maailmas!

Ärge unustage gnocchi ́sid erilise Montebore juustuga, agnolotti ́sid lihapuljongis, corsetti pastat rammusas seenekastmes, talupoeglikku ja lihtsat bagna caôda ́t, rohelist risotot, suurepärast kohalikku salaamit filetto baciato ́t, marineeritud jäneseliha, artišoki quiche ́i, Krumiri küpsiseid, ahjusooja valget leiba farinata ́t, hõrkusid pähklikooke, šokolaadi...

Ma usun, et te pakite juba kohvreid, kuigi algselt teil seda plaani vist ei olnud. Bentornato in Piedmonte!

Valik õdusaid hotelle:
– Roma Imperiale****, Acqui Terme (Alessandria); www.antichedimore.com – Corte Gondina Hotel, La Morra (Langhe); www.cortegondina.it – B&B Timless, La Morra (Langhe); www.timeless.name – Albergo dell’Agenzia****, Pollenzo (Cuneo); www.albergoagenzia.it
– Villa D’Amelia ****, Benevello (Cuneo); www.villadamelia.com – Palazzo Lovera **** (Cuneo); www.palazzolovera.it
Tõeliselt mõnusad ja erilised restoranid:
– Al Castello, Grinzane Cavour; www.castellodigrinzane.it – Antiche Volte Palazzo Righini, Fossano (Cuneo); www.palazzorighini.it – I Cavalieri del Monferrato, Rosingnano Monferrato; www.monferrato.net – Guido, Albergo dell’ Agenzia loss Pollenzos; www.albergiagenzia.it – Osteria Amarotto, Casale Monferrato – La Curia, Acqui Terme (Alessandria)

Valik veinikeldreid ja kohalikke delikatesside ostupaiku:

– Contratto ja Gancia veinikeldrid (suurimad ja parimad kohalikud veinikeldrid), Canelli (Asti) – Damilanoveinikelder,Barolo(Asti) – Gallo Wine Gallery (kohalikud delikatessid ja vinoteek), La Morra (Langhe) – Vineria S. Giorgio (vinoteek ja degusteerimine), La Morra
– Enacoteca al Castello (vinoteek/degusteerimine), Casale Monferrato (Alessandria) – Kondiitriäri Krumiri Rossi, Casale Monferrato – Enacoteca Palazzo Robellini (vinoteek/degusteerimine), Acqui Terme (Alessandria) – Enacoteca Regionale Piemontese Cavour (vinoteek/degusteerimine), Alba (Asti)
– Bodrato Cioccolato (käsitsivalmistatud šokolaad), Capriata D’Orba (Alessandria)

Häid mõtteid ja ideid oma reisi planeerimiseks:

– Et reis oleks elamuslikum, on see hea ühendada mõne toidu- või veinifestivali või kultuuriüritusega: www.deliciousitaly.com. Enamik veinifestivale toimub sügisel.
– Kuna Piemonte maakonna pealinn Torino tähistab 2011. aasta märtsist kuni novembrini ühendatud Itaalia pealinnaks saamise 150 aasta juubelit, toimub seal ja lähiümbruses arvukalt kultuuriüritusi, pidustusi, toidu-, veinide ja kultuurifestivale: www.italia150.it
– Katsuge endale juba enne Piemonte reisi hankida kohalikke toidu- või veinireise ja marsruute tutvustav teejuht. Neis on palju kasulikku infot mitte ainult restoranide ja majutusvõimaluste kohta, vaid ka kohaliku köögi, veinide, festivalide ja ürituste kohta ning häid soovitusi vaatamisväärsustega tutvumiseks.