:format(webp)/nginx/o/2016/09/02/5792041t1h6cb9.jpg)
Korterit üürides või ostes on suur tõenäosus sattuda kokku igasuguste inimestega. Jagame teiega kolme naljakat kinnisvaraga seotud lugu.
Lugejate naljakad juhtumid üürikorteritega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liisa lugu: «Korter, mida ma üürisin, ei kuulunudki tegelikult üürileandjale.»
Ma pole kinnisvaratehingutega palju kokku puutunud, aga ühe kummalise kogemuse olen saanud ikka. Üürisime kahe sõbraga Tallinnas korterit ühelt asjalikult ärinaiselt. Enda meelest olime peavõidu saanud, sest korter asus südalinnas, oli suur ja odav. Aga mõni kuu pärast sissekolimist selgus ka soodsate tingimuste põhjus.
Ühel päeval tuli meile ukse taha soome keelt kõnelev härra, kelle jutust me kamba peale nii palju aru saime, et korter, milles elame, kuulub tegelikult talle, ja tema eksnaine ehk inimene, keda meie omanikuks pidasime, lihtsalt keeldub talle tema vara tagastamast.
Olime suhteliselt suures sabinas, võtsime ühendust üürileandjaga ja küsisime, mis nüüd siis saab. Tema omakorda väitis, et mees valetab. Kuidas neil see lugu omavahel lahenes, seda me ei tea, aga nad lubasid meil siiski armulikult üürilepingu lõpuni korteris sees elada.
Ühtaegu naljakas ja ebameeldiv kogemus igal juhul, mingil hetkel olime täiesti kindlad, et peame keset talve hakkama endale uut üürikat otsima. Õnneks vedas.
Beriti lugu: «Üürileandja ei lubanud mul kutsuda mitte ühtegi külalist.»
Eelmisel aastal tahtsin endale Tartus üürida üht armsat kahetoalist korterit. Üür oli mõistlik, korteri seisukord hea ning ka üürileandjast vanahärra tundus alguses igati tore olevat.
Käisin omanikuga korterit vaatamas ja kuna üürikandidaate rohkem ei olnud, mõlgutasin juba sissekolimise mõtteid. Asi võttis minu jaoks ebameeldiva pöörde aga siis, kui vanahärra hakkas mulle oma kummalisi üüritingimusi ette lugema.
Sellega, et ta soovis vähemalt korra kuus korterile pilku peale visata, olin ma juba valmis nõustuma. Ettekirjutusega, kus mul ei tohi mitte ühtegi külalist käia, ma aga leppida ei suutnud.
Õnneks leidsin ma juba üsna varsti uue üürikorteri. See on küll tunduvalt väiksem ja kallim, kuid vähemalt võin ma siia oma sõpru ja pereliikmeid kutsuda.
Lisalugu korteri müümisest!
Sille lugu: «Ostja tahtis korteriga kaasa ka minu isiklikke asju.»
Kolmekümnendates mees soovis ära osta minu Tallinna kesklinnas asuva korteri. Plaanisin algul mööbli uude koju kaasa võtta, kuid kuna mees oli mööbli sissejätmisel nõus maksma korralikku lisaraha, otsustasin magamistoa- ja elutoamööbli sinna jätta.
Naljakaks läks asi aga siis, kui mees küsis, kas jätaksin talle ka oma voodipesukomplektid ja saunalinad. Ilmselt oli tegu üksiku mehega, kes taolisi asju ise poest osta ei viitsinud.
Kes teab, võib-olla oleks pidanud lisaraha eest jätma kööki ka pisut süüa ja tualetti mõne paki WC-paberit.
Kui ka sul on korteri üürimisel, üürile andmisel, müümisel või ostmisel tulnud ette naljakaid või kummalisi seiku, siis kirjuta meile neist aadressil eva-lotta.kivi@postimees.ee või koduportaali Facebooki lehel!