Kas tead, mis tähendus on 24. veebruaril talurahva ajaloos tegelikult?

Foto: Olaf Esna erakogu

Lisaks vabariigi aastapäevale on täna veel ka madisepäev. Nagu iga teise rahvakalendri pühaga, seostusid ka sellega teatud uskumused ja kombed. 

Madisepäevi on eesti rahvakalendris kaks. Sügisene madisepäev on nime saanud apostel Matteuselt, veebruarikuine aga apostel Mattiaselt.

Madisepäev ehk ussiäratamise päev on pühendatud kõigile ussidele ja putukatele – sel päeval pidi nimelt putukatele ja mardikatele elu sisse tulema. Kui madisepäeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. 

Madisepäeval peeti ohtlikuks nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist. Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta – muidu lähevad need kasvuajal ussitama. 

Sel päeval ei tohtinud ka vilja ega herneid külvata, kapsaid istutada ega kartuleid maha panna – saak pidi kahjulike putukate tõttu muidu ebaõnnestuma.

Veel 20. sajandi alguses harrastati Lääne-Eestis ja Saaremaal mõningaid maagilisi kombeid, et putukatest vabaneda. Näiteks aeti käsikivi ringi ehk «jahvatati kärbseid», nii pidid tüütud putukad hävima. Ka on mõnel pool naabrile ukse taha viidud õlest tehtud ja nööri otsa seotud «kärbseid» – kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk.

Madisepäeva keeldudeks olid veel õmblemine ja nõela kasutamine – see sigitavat naabruskonda palju ohtlikke usse. Ka kapsaste, ubade ja herneste söömine oli keelatud – ussid söövat need muidu suvel ära.

Allikas: BERTA – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.