Pastat. Lõuna-Itaalia varjundiga

Värske pasta: nii teeb Heret Pauskar oma toidustuudios Abruzzo stiilis munapastat pasta alla chitarra. Neljakandilise kujuga pasta vormitakse masinal, mis meenutab kitarrikeeli. Foto: Sille Annuk

Pasta renomee on pea igas maailmanurgas kõrge. Seda põhjusega: pole vist teist toiduainet, millest saaks nii piiritul hulgal roogi, pealegi lihtsalt ja enamasti ka kiiresti. Heret Pauskar, kes peab Tartus Itaalia köögile pühendunud toidustuudiot My Italy, jagab pastatarkusi. Seekord rohke tomatiga.

Jah, itaallased söövad pastat iga päev, vähemalt korra päevas. «Juba lasteaias,» ütleb Tartu aparaaditehases asuva My Italy toidustuudio perenaine Heret Pauskar. Ja küllap ta teab, mida räägib: tal on Itaalias elamise-õppimise kogemus ja tema abikaasa on itaallane, täpsemalt sitsiillane. «Lõuna on lasteaedades kahekäiguline. Kõigepealt süüakse pastat, alles siis tuleb pearoog kalast või lihast,» räägib ta.

Igas Itaalia maanurgas on omad traditsioonilised pastasordid ja sinna juurde käib kindel kaste. Penne, spaghetti, linguine, fusilli, tagliatelle, farfalle… kui nimetada tuntumaid. Või siis vähem kuulsad sitsiillaste anelli’d, tillukesed rõngad. Samuti Itaalia lõunaosast pärit gnoccchi’d või cavatelli’d, mis meenutavad klimpe ja mille koostises kasutatakse ka kartulit.