/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2017/03/08/6422671t1h82fd.jpg)
Minimajades elamist propageeritakse üha enam: see on soodne ja loodust vähe laastav viis saada endale oma kodu, trend võtab maad Eestiski. Kes aga päriselt nii napil pinnal elanud, need teavad, et asjal on ka teine külg.
Ilustamata ülestunnistus: milline on elu trendikas minimajas tegelikult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetajaametit pidav Lora, kes elab juba mitu aastat 21-ruutmeetrises minimajas, tunnistab, et kõik pole kaugeltki nii roosiline nagu minimajaelanike lugudes enamasti räägitakse.
Näiteks oli Loral paar aastat tagasi õlaoperatsioon ja tema ema tuli talle appi, kuna naine ei tohtinud nädalaid oma paremat kätt liigutada. Emal ja tütrel jäi aga 21 ruutmeetri peal lootusetult kitsaks, nii veetsid nad Lora taastumisperioodi hoopiski hotellis. Tänaseks on Loral sisseehitatud diivanvoodi, kuhu külalised mugavalt ära mahuvad.
Samuti kinnitab naine, et kõik silutud-klanitud pildid minikodudest, mida sageli neist rääkivate lugude juures näeb, on tegelikkusest kaugel: minimajas on alati ruumi vähe, paiguta sa oma asju, kui nutikalt tahad.
/nginx/o/2017/03/08/6422675t1h5fd1.jpg)
Sellest hoolimata on naine esialgu oma valikuga endiselt rahul ja suuremale pinnale kolida ei plaani. Ta lihtsalt ei taha, et inimesed looksid endale illusioone, et minimajas elamine ongi päriselt nagu ühe romantilise ökoinimese unistus: reaalsuses võib see vahel väga tüütu olla, näiteks siis, kui pesumasin tsentrifuugib ja terve maja väriseb.
Rohkem Lora elust leiab tema blogist.