50 halli varjundiga kodu

Foto: Mihkel Maripuu

Kuigi õues tibab lumesegust vihma ja kraadiklaasi näidik kõneleb külmakraadidest, siristavad Kadrioru puumajade vahel linnud juba kõva häälega kevadisi viise. Ühe uuendatud vana kollase maja uks avaneb moodsalt fonoluku abil. Teise korruse korteri uks on kutsuvalt lahti. «Tere! Astuge sisse, ma pakun kohvi ka,» hüüab Mari-Liis Mäesepp. 

Kaua otsitud, kaunikene

Sisekujundaja Mari-Liis Mäesepp ei ole kingadeta kingsepp. Mäeseppade ehk siis Mari-Liisi ja tema abikaasa, kahe tütre, seitsmese Mia ja viiese Mirteli ning siiam Miki värske kohvilõhnaline kodu on põhjalikult ja kaua tehtud, kaunikene. «Me otsisime seda kodu päris kaua,» tõdeb Mari-Liis. Ja nimelt seetõttu, et nemad tahtsid kõik algusest peale ise teha, aga renoveerimist ja remonti vajavaid kortereid tollal nii lihtsalt leida polnud. Kõik olid kas nende maitsele mitte sobivalt remonditud, planeeritud või siis odavate ja sobimatute vahenditega ehitatud uusehitused.

Viis aastat tagasi sai nende juba veidi murelikuks muutunud meel lõpuks rõõmsaks – nad leidsid Kadriorus juba pikemat aega seni kontorina kasutusel olnud 160 m² ruumid. «Kuigi ruumi planeering oli hoopis teine kui praegu ja seisukord kohutav, teadsime kohe, et see on see õige,» mäletab Mari-Liis. Ainukene tingimus, mis nende seatud unistuste kodu jaoks vajalikust nimekirjast puudus, oli rõdu. «Aga kuna kõik muu oli sobiv ja õige, siis andsime selles osas järele,» ütleb ta.

Funktsionaalsus ennekõige

Neljast kortermajast koosnev kompleks on ehitatud 1913. aastal ja on esimene Tallinna elamuarendus. «Seetõttu pole need majad ka nii kauniks tehtud, kui tollal kombeks oli. Puitdekoori ja pitsi oli tunduvalt vähem. Küllap mõtles ärimees juba siis, kuidas odavamalt hakkama saada,» muigab Mari-Liis. Maja ajaloo kohta käis ta arhiividest uurimas, samuti vaatas ta üle ka algsed ruumilahendused. «Lihtsalt huvi pärast, sest see lahendus tänapäeva ei sobi. Vannituba pole ning korteris oli eraldi härraste osa ja teenijate osa,» selgitab omanik.

Korteri ehitus ja sisekujundus kestis aasta. «Väga pikalt arutasime abikaasaga ruumiplaneeringut. Siin oli olnud ka põleng. Vahetasime aknad, talad, põrandad, toestasime seinu, panime uued vaheseinad, küttesüsteemi, ventilatsiooni,» loetleb Mari-Liis, aga sugugi mitte tüdimuse, vaid hoopis uhkusega. «See oli nii äge. Üks laps oli tollal kahene ja teine värskelt sündinud, aga ma jaksasin kõike teha. Lausa kirglikult rahmeldasin.» Mäesepad üürisid üle tee majja korteri, et oleks hea ja lihtne käia ehitust vaatamas ja ka ise tegemas.

Mari-Liis peab sisekujunduses kõige tähtsamaks funktsionaalsust ja seda soovitab ta ka kõigile teistele. «Mõelge läbi nii detailselt, et teate isegi, kuhu tolmuimeja ja hari läheb,» sõnab Mari-Liis. Samuti soovitab ta mõelda sellele, kui virk on koduomanik. «Et kodu sobiks sinu elustiili ja olemusega. Näiteks mina teadsin, et mulle meeldib koristada ja seetõttu panin tumedad põrandad,» avaldab naine.

Foto: Mihkel Maripuu

Väsitavad värvid

Kadrioru korteri üldtoon on mitmes erinevas varjundis hall. «Mõnede jaoks on see igav ja isegi morbiidne värv või meenutab vanadust, aga mulle meeldib ka klientidele teha neutraalsetes ja hallides toonides kodusid. Oleksin pidanud panema firmale nimeks 50 halli varjundit,» naerab sisekujundaja. Kuid ka tema hallis-valges-beežis kodus gastroleerivad aeg-ajalt värvid. «Eelmine sügis oli mul lõheroosa periood. Seda värvi patju, pleede ja lillepotte oli päris palju. Samuti on olnud mul kollaseid ja rohelisi aksessuaare. Aga ma võin öelda, et mind värvid väsitavad,» tunnistab Mari-Liis. Sobimatud asjad jagab ta laiali või viib kirbuturule. «Või panen säilituskarpi ja aasta pärast võtan jälle kasutusse.»

Mari-Liis soovitab oma klientidele samuti pigem murtud ja neutraalseid toone, sest need ei väsita nii kiiresti ära kui erksad punased, rohelised, kollased. «Ja sa võid lihtsalt vahetada aksessuaare, aga seina värvimine ja põrandate vahetamine on juba raskem töö,» teab ta.

Rahulik lõuend

Liiga palju värve üksteise otsas ja peal ongi Mari-Liisi hinnangul inimeste põhiline sisekujunduses tehtav viga. Ei mõisteta, et väga värviline foon teeb närviliseks.

Sisekujundaja avaldab ka oma kodu sisestamise põhimõtte – taust ehk seinad, lagi, põrand, tee võimalikult rahulikud. «See on lõend, millele saab hakata peale värve panema. Siis panegi kas või roheline diivan või punased toolid,» õpetab sisekujundaja. Siinkohal meenub talle kohe üks kodu, mille puhul ta mingit kriitikat ei tee ja mida külastada on isegi värvipõlguril mõnus. «Kunstnik Ave Nahkuri ülivärviline kodu,» nimetab sisekujundaja. «Tegelikult ma ütlen seda, et iga kodu on ilus, kui see on puhas, korras ja organiseeritud ning elanikud ise seal õnnelikud. Isegi kui see on väga-väga värviline,» astub neutraalsete värvide austaja sammukese tagasi.

Mina teadsin, et mulle meeldib koristada ja seetõttu panin tumedad põrandad.

Mari-Liisi juurde tulevadki tellijad, kes on juba tema halliarmastuses tehtud töid näinud ja teavad tema stiili. Kui aga klient ikkagi tahab ümmargust lauda või rohelist diivanit ning suudab selle vajaduse ära argumenteerida ning jääb oma soovile kindlaks, siis Mari-Liis ei sunni kellelegi midagi peale. «See ongi ju nii, et kui ka ainult viiele meeldiksin, aga sajale mitte, siis ma olen väga rõõmus ka nende viie üle. Sest nad tahavad, et mina aitaksin neil nende väga isikliku ruumi, kui kodu on, kujundada,» nendib ta.

Mari-Liis tõmbab käega üle mitte ainult materjali eripärast tingitult, aga ka puhtusest läikiva köögisaare. «Mulle väga meeldib koristada. Kord aastas, kevaditi, teen põhjaliku koristuse. See kestab vähemalt kolm päeva,» rõõmustab naine peatselt saabuva puhastusperioodi üle.

Raske remont

Mõned kuud tagasi sai Mäeseppade korteris valmis värskenduskuur. «Ei midagi suurt – väheke värvi, uued liistud ja nipet-näpet veel. Kaks last ja kass hoolitsevad selle eest, et minu töö otsa ei saaks,» naerab Mari-Liis. Kui viis aastat tagasi üüratu ehitustöö ja otsustega sai Mari-Liis väga hästi hakkama, siis remondist tulenevate muudatuste ja uuendustega jäi ta veidi kimpu. «Mõtlesin lausa, et kutsun mõne teise sisekujundaja appi valima,» ütleb Mari-Liis.

Rahutu sisekujundushingega naine vaatab aga nüüd asju ja nurki, mis jäid värskendamata. Enne remonti ei näinud need sugugi seda vajavat, kuid vastremonditud asjade kõrval vägagi. «Aga see peab veidi ootama, sest enne teeme tüdrukute toad korda,» nendib ta. Plaanis on teha mõlemale eraldi magamistoad ja ühise õppimistoa. Vanem, seitsmene Mia osaleb usinasti ja suure huviga toa plaani tegemisel. Noorem, viiene Mirtel saab senise ühise enda kasutusse.

Mäeseppade perre kuulub ka isane siiam Miki, kes vaid korraks nähtavale ilmub. «Ta ei armasta seltskonda ja seetõttu on ta nüüd kuskil peidus,» selgitab Mari-Liis. Isepäise ja väga armukadeda kassihärra pärast pole Mäesepad saanud koera võtta, kuigi perenaine loomast juba ammu unistab. «Seetõttu kinkis abikaasa mulle minu lemmiktõugu – whippet – portselankoera. Kunagi tuleb päriskoer ka,» muigab naine. Foto: Mihkel Maripuu

Maja mõõdus ja asemel

Pärast viit korteris elatud aastat tunnistab perenaine, et planeeringuga on ta väga rahul ja seda ta ei muudaks üldse. «Aga sisekujundust muudaksin iga päev, sest ma näen pidevalt uusi ja huvitavaid elemente, mööblit ja vahendeid ja neid kõiki tahaksin endale ka,» muigab ta.

Mari-Liis loodab, et sellesse Kadrioru korterisse jäävad nad väga kauaks ajaks. «Võib-olla elu lõpuni. See on ju nii tore, kui lapsed saavad tulla kunagi oma lastega külla ja saavad olla oma tubades oma asjade keskel,» räägib ta.

Mari-Liisi kuuetoalise rahuliku õhkkonnaga suure kodu tutvustustiir saab läbi. «Tõsi see on, et mõnel on sama suur eramu. Aga mina maja vähemalt praegu ei taha, see nõuab liiga palju pühendumist. Olen ise kasvanud suure aiaga suures majas ja tean, mida see tähendab,» selgitab ta. Kuid kunagi tulevikus tahavad nad abikaasaga üht väikest suvekodu küll, kus grillida ja suvitada.