90ndad ja tänapäev: eestlased on koduotsingutes palju nõudlikumaks muutunud

Supilinn Tartus. Foto: Scanpix/Postimees

Taasiseseisvumisest on üsna palju vett merre voolanud ja eestlased ei unista enam lihtsalt isiklikust kõigi mugavustega korterist: oleme jõudnud läbi teha suurushullustuse ja tänaseks päevaks jõudnud väga teadliku koduotsijani.

90ndate alguses oli paljude perede unistuste tipp omada isiklikku kodu tüüpilises paneelmajas. «Kõigi mugavustega» oli endiselt sõnapaar, mis tähendas veel liigagi paljudele kättesaamatut  unistust keskküttest ja vabalt voolavast soojast veest. Sel ajal ei pidanud peaaegu mitte keegi romantiliseks agulirajoone, mis tänaseks nii paljude südame võitnud. Tänaseks on aga väga palju teisiti. 

«Eelistused on muutunud eelkõige üldpinna ja keskkonna osas. Eluolu paranedes on hakatud eelistama mitmekesisemat koduplanereringut, üldse arhitektuuri ja keskkonda. Samas on suureks väärtuseks ajalugu, puitasumid, mida nõuka-ajal kõdurajoonideks peeti. Selline sõna, nagu elukvaliteet, on uus,» ütleb Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik Risto Vähi.

Ta ütleb, et muutused on ses osas tegelikult tohutud, sest muutunud on kogu Eesti inimese maailmavaadde. «Sa ei pea enam olema nõus (kinnisvarapakkumisega - toim.) lihtsalt sellepärast, et oleks kus elada. Kui sul on vähegi võimalust, saad oma elukohta ja -tingimusi muuta just nii, nagu vaja. Loomulikult on säilinud paljude eelistus elada villas päikeselisel mererannal, kuid kui sinna ka kunagi ei jõuta, siis allpool on ikka palju võimalusi,» räägib Vähi.

Hinnas on ka väikekorterid, kuid need peavad oma kvaliteedilt ja standardilt olema palju kõrgemal tasemel kui selles elus, millest paarkümmend aastat tagasi tuldi. «Pole vahet, kas uus maja või renoveeritud vana hoone - paremat elu saab mõlemas elada,» ütleb analüütik.

Muutunud on ka sisu

Kui rääkida kodu planeeringust, eelistavad inimesed enam valgust ja avarust. Suurushullustus on eestlastel läbi tehtud ja arutult suuri kortereid või majalahmakaid enam ei igatseta. Väga suure muutuse on läbi teinud ka meie köögid ja pesuruumid. Kui 90ndatel läksid tohutult moodi avatud planeeringud, kokku ehitatud tualett- ja pesuruumid, siis kaasaegsetes planeeringus kerkib jälle rohkem vaheseinu. Inimesetele meeldib jälle, kui köök ei asu elutoa seina ääres ja tualettruum pole vannitoaga koos.

Kui 90ndatel tähendas elamispinna kohendamine kõigile ühesugust euroremonti, siis tänasel päeval oskavad inimesed kõike koduga seonduvat rohkem väärtustada: hoonet, keskkonda, ajalugu. Remonti tehakse palju kvaliteetsemalt kui varem, võimalusel säilitatakse, renoveeritakse ja taaskasutatakse. Taasiseseisvumise järgsel kümnendil oli selline mõtteviis valdavalt tundmatu. Paranenud on ka suhtumine elukeskkonda ja inimesi huvitab palju enam, mida kodu ümber teha saab.

«Võimalus tööl käia kiirelt ja mugavalt, ostelda, kultuuri nautida - need on ikka samad. Lihtsalt 90ndatega võrreldes räägitakse sellest rohkem, kuna võimalusi tegevusteks on nüüd lihtsalt palju enam,» ütleb Vähi.

Kuidas on muutunud sinu eelistused kodule? Kus ja kuidas elasiid 90ndatel ja kuidas täna? Kirjuta meile oma kogemusest meie tagasisidevormis SIIN, kommentaarides või meie Facebooki-lehel.