Kas põlluarenduste trend Eesti kinnisvaraturul jätkub?

Peetri küla Harjumaal. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kuigi inimesed suhtuvad põlluarendustesse põlglikult, pole selleks tegelikult mingit põhjust: nii mõnedki tänaseks juba väärikad elamupiirkonnad on alguse saanud põllult. 

Põlluarendused ei ole halvad, buumi ajal suutsid mõned ebakvaliteetsed arendajad lihtsalt tilgakese tõrva meepotti kukutada ja maine ära rikkuda, kirjutab Uus Maa Kinnisvarabüroo maakler Egon Juhanson.

Tegelikult on paljud, praegu juba kõrghaljastusega elamupiirekonnad kunagi alustanud põllu- või heinamaalt. Kui asju kvaliteetselt teha, on tänuväärsed ostjad kohe olemas.

Miks ehitatakse heinamaale või endisele põllule? Aga ikka seepärast, et mujal pole ruumi. Kui palju oleks poleemikat, kui järjest võetaks haljastust maha, et siis sinna vahele kogu aeg ehitada. Kui linn on parkide ja elamumaade võrgustikuna väljakujunenud, siis tulebki võtta kasutusele uusi maid, mis seni olnud tühjad, olgu see siis endine heina- või jäätmaa. Või hoopis kunagine tööstusala.

Niinimetatud põlluarendus on uue keskkonna loomine, mille kujunemine võtab veidi enam aega, kuid seal tehakse ära kõik, et piirkond kujuneks mõnusaks elukohaks. Tänapäeva nõuded uute elamukvartalite loomisel on karmid. Tuleb rajada taristu, ehitada teenindavaid hooneid ning kujundada haljastus.

Ja sellised piirkonnad on populaarsed. Kuna vajadus uute korterite või ridamajade vastu on suur ja ehituskvaliteet kõrge, siis ei kardeta põllule ka osta. Huvi tekitab muidugi ka hind, mis on vanast, väljakujunenud asumist soodsam. Ning lõppeks – kui kõik logistiliselt sobib, siis tehakse ka ostuotsus.

Seega pole asi üldse selles, kas tegu on niinimetatud põlluarendusega või mitte. Inimesed soovivad kvaliteeti ja personaalsemate soovide täitmist ning sellele vastavat hinda. Ja kui seda pakutakse, pole vahet, kas asutakse heinamaal, metsavahel või hoopis puiestee ääres. Kõigile on oma, eelistatud elukoht olemas.