/nginx/o/2017/05/29/6723669t1ha313.jpg)
Ajal, mil üürikorterite hinnad üha tõusevad, kuluvad marjaks ära näpunäited, kuidas elamispind odavamalt või suisa tasuta kätte saada.
Ajal, mil üürikorterite hinnad üha tõusevad, kuluvad marjaks ära näpunäited, kuidas elamispind odavamalt või suisa tasuta kätte saada.
Kuigi kokkulepped, kus üürnik tasub korteriomanikule muul moel kui rahaga, on rohkem levinud välismaal, pole mingit põhjust, miks sääraseid lahendusi ei võiks Eesti tingimustesse üle tuua.
Näiteks kirjutas New York Times selle aasta alguses 57aastasest puutöömehest John McGillist, kes elab üürimajas peaaegu tasuta tingimusel, et teeb jooksvalt kõiki majas ettetulevaid remondi- ja parandustöid. Mees on sel moel elanud juba kümme aastat, kusjuures tema koduks on New Yorgi südalinn - piirkond, kus üürihinnad praeguseks taevastesse kõrgustesse kerkinud.
Wall Street Journal on kirjutanud muusikust, kes poole aastast viibib tuuridel, teise poole aga elab jõukate inimeste kodudes, kes pakuvad inimestele tasuta elamist ajaks, mil nad ise eemal viibivad: vahel tuleb lihtsalt majas või korteris sees elada, vahel ka lemmikloomi hoida.
Samas on ära mainitud ka 29aastane rentnik, kellel võetakse 20 dollarit üürist maha iga kord, kui ta korteriomanikku milleski abistab. Ette on tulnud, et ta aitab veebis mööblit müüa, õpetab omanikku kaamerat kasutama või internetis tegutsema. Ta ei pea olema valmis iga kord aitama, kui omanik seda küsib, aga iga kord, kui ta seda teeb, väheneb tema igakuine üürisumma.
Kuidas säärast elu korraldada?
Eestis tuleb arvestada, et idee sellistest bartertehingutest on koduomanikele veel üsna võõras. Katsetada saab seda olukorras, kus korteriomanik tegelebki üüriäriga: rendib välja mitmeid kortereid ja teenib sellest arvestatavat tulu. Või siis juhul, kui kellelgi on teatud perioodiks vaja koduhoidjat.