Lugeja foto: ootamatud üürilised kortermaja köögiseina sees

Foto: Erakogu

Lindude pesitsusaeg on täies hoos ning kohati on vaprad sulelised end sisse seadnud päris uskumatutes kohtades. Parimast näitest kirjutab meile aga Kelly.

Kui selle korteri pea kuus aastat tagasi ostsin ja remondi käigus köögi ventilatsiooniava puhastasin, tõmbasin viimasest põrandale suure kuhja heina-, oksa-, sule- ja muud sodi. Et seal leidus ka munakoorekilde, teadsin kohe, et minu uue kodu seina sees on aja jooksul linnukesi elanud. Puhastasin ava korralikult ja alles päris talve saabudes lükkasin sellele ette tüki kivivilla, et tuisk päris pähe ei puhuks – köögi ukse juures seistes väis läbi ventilatsiooniaugu otse õue vaadata.

Esimesel kevadel mulle üürilisi sisse ei kolinud. Ju oli lindude jaoks plats liialt puhtaks löödud. Aga järgmisel kevadel kuulsin, kuidas keegi ventilatsiooniresti õuepoolset osa kraabib. Piilusin aknast ning tuvastasin väljujad-sisenejad – viisakas musträstapaar tassis oksamaterjali ja käis hoogne ehitustöö.

Nii juhtuski, et ühel hommikul presskannu kohvipuru tõstes kostus minu köögi ülemisest nurgast rõõmsat sädinat – musträstapojad olid koorunud! Oli põnev jälgida, kuidas linnubeebid kisa tõstsid, kui issi-emme ussikestega saabusid.

Erilist ja elavat huvi lae all toimuva vastu tundis ka minu kass Kessu, kelle akrobaatilised võimed iga käduna peale hüppelselt arenema hakkasid. Kui mina ei näinud köögiriiulites ühtki võimalust üles ronimiseks, siis Kessu jaoks oli see käkitegu ja ühel päeval kööki sisenedes vaatas ta mulle põlevate silmadega köögi ülemiselt riiulilt vastu. Linnupesa kaitsmiseks paigaldatud villast oli Kessu head tükid lahti kangutanud ja need vedelesid nüüd kapil ja põrandal. Kessu sai riielda ja rääkisin temaga pikalt, et ta linnupojad rahule jätaks. Ma ei tea, milline punkt talle täpselt arusaamatuks jäi, aga järgmisel päeval leidsin ma oma kassi jälle kapi otsast. Midagi ta meievahelisest vestlusest ilmselt mäletas sest kui köögi jõudsin, barkuuris ta lae alt nii kiiresti alla põrandale, et ma põhimõtteliselt ei fikseerinud ta õhulendu.

Siis sai selgeks, et ehitusvilla tükk ei ole parim lahendus, kui ma ei soovi, et ühel päeval koju jõudes linnupraad põrandal oleks. Aga ehitustööd ei saanud ka ette võtta, kuna seegi oleks minu üürilisi väga seganud. Nii kolis Kessu söögilaud esikusse, köögiuks sai ette punase telliskivi ja ukselink sildi: „UKS KINNI!“

Õnneks ei kasvata musträstad oma lapsi nii kaua kui inimesed. Mõne aja pärast kolis kogu pere välja ja ma hakkasin mõtlema uut plaani, kuidas kaks maailma omavahel ohutult eraldada. Pahteldada-lihvida-värvida ma ei tahtnud. Kuna pildiraame olen oma kodus sisustuselemendina mujalgi kasutanud (ühes asuvad WC ja vanntitoa lülitid, ühes on eksponeeritud minu vanaema iidvana kunstseemendaja tunnistus), hakkasin otsima sobiva suurusega pildiraami ka ventilatsiooniava ette. Leidsingi ühe kõrvalmaja kaltsukast ja silikooniribaga sai minu köögilae alla kerge vaevaga lisaaken.

Esimesel kevadel linnud sellist akvaariumielu omaks ei võtnud. Ei pannud seda neile pahaks ka – küllap tundus elu klaasist seina taga ikkagi himutav. Sel kevadel kuulsin aga tuttavat krõbinat ja asusin jälgima, kes minu allüürnikeks kolisid. Seekord on tegu kaldapääsukestega. Toredad ja viisakad üürnikud.

Eriti vahva on see, et Kessut klaasaken ei eruta. Vaatab küll sädistamise peale vahel lae poole, aga riiuli otsa ei ole roninud. Ma ise ei ole ka piilumas käinud, mis seis hetkel pesas täpselt on – ei taha toredaid üürilisi nende tähtsa töö juures häirida. Tundub, et meie elu neid igatahes ei sega.

Minu kodu on hetkel müügis ja huvilistele olen südamele pannud, et ventilatsiooniava ei või enne rekonstrueerima hakata, kui linnupere on välja kolinud :)