:format(webp)/nginx/o/2017/06/01/6732671t1h86bf.jpg)
Esimeses osas kirjutasin tänavakivi paigaldusest. Nüüd kirjutan pikemalt aiaehitusest ja näitan lõpptulemust.
«Minu kodu» blogi: Aiaehitus ja tänavakivi paigaldamine, 2. osa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piirdeaed oli meil kahest krundi küljest veel vana võrkaiaga. Väravad olid roostetanud vanast võrgust ja väravapostid silikaattellisest – aed nägi vana, kulunud ja määrdunud välja. Ehituse ajal ajas ta muidugi asja ära: sai lukku panna ja ei pidanud väga aias oleva ehitusmaterjali pärast muretsema. Aga esteetilist välimust sel polnud.
Juurdeehituse tõttu jäi meil autovärav valesse kohta ka – täpselt keset maja, ja maja ees nii palju ruumi pole, et auto sinna ajada. Parkimiskohad plaanisime maja kõrvale hoone põhjaküljele. Kuigi garaaž on meil pigem tööruum ja panipaik, siis autoväravat planeerides võtsime arvesse, et saaks siiski ka autoga garaaži vajadusel sõita.
Piirdeaia välimuse otsustasime ära juba siis, kui ehitusluba taotlesime. Samal ajal taotles arhitekt väikeehitise püstitamise luba piirdeaiale ja seal oli määratud ära vundamendi kõrgus, väravate laius, piirdeaia kogukõrgus ja piirete puidu toon.
/nginx/o/2017/06/01/6732735t1h8a47.jpg)
Aiaehitajalt hinnapakkumist võttes loetlesime oma lisanõudmised aiale:
- postid peavad olema sama tooni, mis muud maja metallosad (katus, vihmaveesüsteem, aknaplekid jne) – toon RR23 (tumehall);
- autovärav peab olema liugvärav, automaatikaga;
- jalgvärav peab olema magnetlukuga, avatav nii magnetiga aiast väljast kui ka maja esikus asuvast nupust.
Kivipaneku vahepeal jõudsid meie aiapostid tsinkimisest ja värvimisest tagasi ja mõne päevaga said need ka paika pandud – betooniga maa sisse kinni. Peale seda sai hakata aia sokliga tegelema. Aia sokliks valisime betoonplokid, mis põhimõtteliselt on kõnnitee äärekivid. Betoonsokli valamine oleks palju kallimaks läinud ja minu meelest on äärekividest sokkel palju viisakam.
Liugväravale valati betoonist sokkel. Liugvärav ise on kuus meetrit pikk, ent autovärava ava on neljameetrine.
/nginx/o/2017/06/01/6732795t1h42f7.jpg)
Autovärava automaatika on meil BFT DEIMOS BT A600 ULTRA, mis sisaldab elektromehaanilist värava ajamit, automaatset pidurdussüsteemi, juhtimiskeskust, kaht pulti, fotosilmi ja vilkurit. Autoväravat saab seadistada automaatselt sulguma, meil on seadistatud 40 sekundi peale. Fotokiired on mõeldud selleks, et kui midagi on aia vahel, siis need tuvastavad selle takistuse ja väravad ei liigu.
/nginx/o/2017/06/01/6732993t1h9950.jpg)
Jalgvärava lukku soovisime magnetiga – lootuses, et siis talvel on lukuga vähem jamamist. Kolm aastat tabalukku kasutades oleme korduvalt sellega hädas olnud, sest lukk jäätub ära. Loodetavasti magnetlukuga seda probleemi pole. Elektriliselt avanev jalgvärav on ka selles mõttes mugav, et kui keegi külla tuleb, ei pea võtmega õue jooksma, vaid saab toast nuppu vajutades värava avada.
/nginx/o/2017/06/01/6733003t1h00e9.jpg)
Lisaks paigaldasime ise uue postkasti ja väravale juhtmevaba uksekella.
Aiast väljaspool olevale haljastusribale lasime veidi mulda lisada ja selle tasandada. Külvasin sinna muruseemne ja peagi peaks seal taas ilus roheline olema.
/nginx/o/2017/06/01/6733011t1h528b.jpg)
/nginx/o/2017/06/01/6733037t1ha9e8.jpg)
Nüüd on veel jäänud oodata, et muru tärkaks, ja tegeleda pisiasjadega, nagu treppide plaatimine, liiva pühkimine kivide vahele (seda peab veel mõnda aega tegema, sest vihm peksab seda laiali), ja siis maja välisviimistlus lõpetada: viimased voodrilauad, aknaplekid, liistud ja vihmaveetorud maja nurkadesse.
/nginx/o/2017/06/01/6733121t1hf12f.jpg)
/nginx/o/2017/06/01/6733123t1h60c9.jpg)
/nginx/o/2017/06/01/6733047t1h8013.jpg)
/nginx/o/2017/06/01/6733139t1hde37.jpg)
/nginx/o/2017/06/01/6733145t1h22c6.jpg)
Loe ka teisi minu blogipostitusi SIIT ja jälgi minu blogi Facebookis «Minu kodu» lehel. Hoia end kursis – Facebooki lehelt leiad rohkem pilte ja infot.