Lugeja kirjutab: vaheajale jäänud lapsi ei pea kodus teenindama!

Foto: www.flickr.com

Üks koduportaali lugeja kirjutab, et tema hinnangul ei pea vanemad lapse suvevaheaja pärast ise lapseks muutuma ja võsukesi hommikust õhtuni lõbustama. Vastupidi, õige käitumise huvides tuleks vaadata oma lapsepõlve.

Lugeja Riina ütleb, et tema pole põhimõtteliselt kunagi oma kodust laste vahaeajaks lõbustusasutust kujundanud. Elu jätkub nagu õppeaasta seeski. Inspiratsiooni on naine ammutanud oma lapsepõlvest.

Mul on kolm last: kaks neist põhikoolis, üks lõpetas just lasteaia. Sarnaselt paljudele teistele vanematele oleme olnud hädas sellega, kuidas jagada laste järele vaatamine, kui koolid-lasteaiad suvepuhkusel on, aga me pole kunagi mõelnud, et me peaksime füüsiliselt kodus olevaid lapsi lõbustama. Paistab aga, et paljud teised vanemad on end sellega ülekoormanud. Tahan rääkida, kuidas meie kodune elu selles osas korraldatud on.

Vaatan kahjutundega sõbrannasid, kes hommikust õhtuni laste päevade tegevusi täis on planeerinud ja iga hinna eest seatud eesmärke täita üritavad. Suvi on tervenisti ära kavandatud juba mais. Hingetõmbehetke pole. Täitmata päevaplaan tekitab stressi, jahtuvad suhted kaasade vahel. Milleks? Minu vanemad minuga põrandal maas klotse ei ladunud. See tundus täiesti normaalne – neil olid teised kohustused. Sama põhimõtet oleme järginud ka oma laste kasvatamisel.

Meie panime mehega juba laste sündides paika, et kodus on igaühel oma tegemised. Mäng ON väikese inimese töö ja laps peaks mängima iseseisvalt. Ma ei ole tema mängukaaslane. Olen ema. Meie kodu pole lastemaa, vaid koht, kus kõik end hästi tundma peavad – ka vanemad.

Niisiis on meie suvine ainus eesmärk, et me võtame iga päev segamatult aega lastega suhtlemiseks ja teeme nädalalõppudel midagi kõik koos, aga muul ajal toimetame igaüks omaette. Kes mängib õues veesõda, kes teeb toas või kontoris tööd. Vajadusel oleme alati lastele olemas, nad teavad, et iga murega võib meie poole pöörduda, aga me ei ole nende mängukaaslased.

Ka teine asi on, millest me suvevaheajal kodus numbrit ei tee: see, kui toas on tavapärasest rohkem segadust. Lastega peredes, eriti oma majas elades, pole mõeldav, et kodu oleks kogu aeg sama puhas kui südatalvel. Tuppa kandub niidetud muru liblesid, liiva ja muud sodi. Me ei stressa sellepärast. Ja see on väga vabastav tunne.

Meie suvi on muretu, seda nii laste kui ka vanemate vaatenurgast. Soovitan ka kõigil teistel vähem planeerida ja rohkem hetkes elada. Muret on hulga vähem. 

Mida arvad sina? Kas vanemad peaksid suveks koju jäänud laste päevakava täitmise eest hoolitsema või on see laste endi mure? Kas suvel on kodus lubatud rohkem segadust ja minnalaskmist või on oluline järjepidevus?