Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Koduomanik: ma ei kavatsegi oma kodu alati puhtana hoida

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Segamini kodu
Segamini kodu Foto: www.flickr.com

«Minu kodu ei näe pooltki välja selline, nagu ajakirjades või sisekujundusblogides ideaaliks peetakse - ja sellest ma ka ei unista,» kirjutab veebiportaali The Kitchni toimetaja Madhvi.

Naise jaoks kujutavad ajakirjades ja internetis olevad sisekujunduse pildid pigem mõnda steriilset ruumi kui hubast kodu. «Sellised kodud ei ole minu jaoks inimlikud,» kirjeldas Madhvi. «Jah, isegi need pildid, kus tekk on perfektselt diivaninurgale paigutatud ja üksik kohvitass lauale «vedelema» jäetud.»

Majaomanik arvab, et kodule annavad karakteri pigem hunnikutes ajakirjad diivanilaual, poolikud veiniklaasid vannitoas ja saiapuru köögikappidel. «Neid nähes tekib mul tunne, et ma olen tõelises kodus,» kirjutab naine.

Vimm tolmu võtmise vastu

«Meie, inimesed, oleme ebaperfeksed olendid; me tekitame segadust ja toodame tolmu isegi omaenda keha kaudu. Miks peaksime selle fakti vastu võitlema ja miks me ei võiks seda lihtsalt omaks võtta?» arutles koduomanik.

«Näiteks lasen ma alati mustadel nõudel kraanikaussi koguneda ja ma ei võta mööblilt iialgi tolmu,» selgitab Madhvi. Nimelt on kõikidest kodutöödest talle kõige vastumeelsem just tolmu pühkimine. «See on ju mõttetu!» arvab ta.

Tolmu võtmine on koduomaniku sõnul nagu lahingus kaotamine - see on igal pool ja ei kao kunagi ära. «Tavalised tolmuharjad vaid paiskavad tolmu õhku, mitte ei eemalda seda.»

«Muidugi, kui piisavalt vaeva näha, võib neile veatutele sisustuspiltidele lähedale jõuda, aga iga hetke, mis sa koristamisele kulutad, saaksid sa tegelikult veeta kas sõpradega kohvi juues, rannas ujudes või perega piknikul olles. Mina igatahes eelistan puhtuse hoidmisele neid tegevusi,» avaldas naine arvamust.

Segadust tuleb nautida

Madhvi väidab, et kui eluasemel lasta rahus hingata ja seda mitte liigselt kontrollida, muutub kodu tõeliselt elavaks. «Minu riidehunnikud on justkui elav kunstinäitus. Ja esemed, mis on valesse kohta paigutatud, tunduvad külalistele alati uued.»

Need, kes muretsevad aga hügieeni ja tolmuallergia pärast, ei peaks naise sõnul seda tegema. «Uuringud on näidanud, et neid allergiaid tekitab hoopis liiga puhas keskkond. Lastel, kes kasvavad üles koos loomade, tolmu ja bakteritega, tekib tunduvalt tugevam immuunsüsteem.»

Samuti arvab naine, et inimesed ei peaks liialt muretsema, mida külalised kodust arvavad. «Kõik, kes minu juurde tulevad, tunnevad end palju vabamalt ega pea muretsema, kui midagi maha kukub või pleki tekitab. See, et minu kodu ei ole «perfektne», näitab, milline ma tegelikult olen ja on aidanud mul luua inimestega ka palju siiramaid vestlusi ja suhteid.»

Naine arvab, et lõppude lõpuks peaks ju kodu olema koht, kus saab tunda end sellisena, milline tegelikult oled. «Selle asemel, et kogu aeg koristada, nagu meie emad ja vanaemad meile alati õpetasid, või järgida internetist viimaseid trende, peaksime hoopis elama nii nagu tahame ja tolmus tantsima! Kes minuga nõustub?»

Tagasi üles