/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2017/07/13/6888817t1hb2a5.jpg)
Hea suvine (või miks mitte ka talvine) puhkus möödub maakodus keset metsa. Samas võiks seal linnainimesele siiski kõik mugavused olemas olla. See maja siin vastab mõlemale tingimusele: on mets, on mugavused.
Fotod: ilmselt kõige kadedustäratavam maakodu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1912. aastal ostsid ameeriklase Jim Olsoni vanavanemad endale Washingtoni osariiki Longbranchi tüki maad ja ehitasid sinna maakodu. Jim veetis vanavanemate juures kõik oma lapsepõlvesuved ja kui ta 18aastaselt arhitektuuri õppima asus, andis tema isa talle 500 dollarit ja ütles, et poiss selle eest endale sinnasamasse Longbranchi ühe esmase kodu ehitaks, vahendab Contemporist.
/nginx/o/2017/07/13/6888819t1h9fe9.jpg)
Valmis 18ruutmeetrine majake, mis pärast 1960. aastal peamajas puhkenud tulekahjut oli ainus ulualune, mis perel sinnakanti alles jäi. Sestpeale on pisikest majakest jupphaaval lainedatud ja kuigi võiks arvata, et sel moel suuremaks ehitatud maja ei saa hea välja näha, ei pea see sugugi paika.
/nginx/o/2017/07/13/6888821t1h50db.jpg)
/nginx/o/2017/07/13/6888825t1ha06d.jpg)
Läbi aastakümnete lisandus majale jupikesi, mida omavahel ühendasid puidust platvormid. 2003. aastal sai kogu ehitis endale peale ühise katuse, mis muutis väga eriskummalise maja tervikuks.
/nginx/o/2017/07/13/6888827t1hd6b5.jpg)
Tänaseks on maja suurus juba 222 ruutmeetrit. Nii sees kui väljas on kasutatud ainult looduslikke materjale. Suured, maast laeni aknad ühendavad suurepäraselt õue- ja toaruumi.
/nginx/o/2017/07/13/6888851t1hbf38.jpg)
Vaata rohkem SIIT!