Kolm suurimat viga, mida algajad roosikasvatajad tegema kipuvad

Foto: www.flickr.com

Roosid ahvatlevad paljusid aednikke, kuid nende kasvatamiseks on vaja põhitõed endale selgeks teha, et taim hästi edeneks. Roosikasvataja toob välja peamised vead, mida algajad tegema kipuvad.

Rooz.ee roosikasvataja Mirjam Kongi sõnul on enimlevinud just need kolm möödapanekut.

Pookekoht jääb maapinna peale

Kõige sagedasem viga, mida tehakse, on see, et roosi pookekoht, ehk koht kus roosi kultuurosa kohtub pookealusega, jäetakse istutamisel mulla pinnale. Meie kliimas peaks istutama roosi pookekoha umbes seitsme sentimeetri sügavusele mulla alla. See aitab pookekohta talvel kaitsta ebasoodsate ilmastikutingimuste eest. Sügavam istutus takistab ka metsikute võrsete teket (võrsed, mis väljuvad pookealusest). Lisaks õigele istutussügavusele tuleks pookekoha talvekaitseks kuhjata roosile hilissügisel turvast 30 sentimeetri kõrguselt.

Üle- ja alaväetamine ning mulla kehv ettevalmistus

Tihtipeale pöördutakse meie poole murega, et roosi lehed on valged, kahvaturohelised, lillade servadega, roos kasvatab massiliselt lehti, kuid ei õitse jne. Sageli on põhjuseks rooside üle- või alaväetamine. Selleks, et roosid õitseks rikkalikult, nende lehestik oleks terve ja roheline ning roosid talvituksid edukalt, on vaja neid õigesti väetada. Algajat roosikasvatajat aitab spetsiaalne roosiväetis, kus on N-P-K ja mikroelemendid tasakaalus ja tavaliselt on need kloori-vabad, kuna roosid ei talu kloori sisaldavaid väetisi.

Esimene väetamine teha kohe pärast talvekattest vabastamist. Teine väetamine teha umbes kaks nädalat peale esimest. Kolmas väetamine teha juuli alguses ehk siis kui on esimene suurem õitelaine, see aitab kaasa järgmiste õite moodustumisele. Talvekindluse suurendamiseks tuleks viimane lämmastikku (N) sisaldav väetamine teha 20. juuli paiku, augustis kasutada vaid sügisväetist. Ei soovita kasutada kanakakat, kuna see sisaldab liigselt lämmastikku, mis paneb lehed massiliselt kasvama ja muudab võrsed nõrgaks, mistõttu ei suuda need õit kanda ja õied vajuvad longu.

Roosid on väga „näljased“ taimed, aga ainult väetamisest ei piisa, toitainete paremaks omastamiseks ja juurekava arenguks peaks olema istutusaugus, mille mõõtmed on vähemalt 40x40x40cm orgaanikarikas muld, mis tähendab, et aiamulla sekka peaks segama laagerdunud sõnnikut või lehekomposti. Väljakaevatud muld segatakse kompostiga vahekorras 60 protsenti mulda, 40 protsenti komposti. Istutusaugu võib täita ka spetsiaalse roosimullaga.

Peenrasse istutatakse kokku kõike liiga palju

See on küll rohkem esteetiline küsimus ja maitse asi, kuid tihtipeale kipuvad algajad roosikasvatajad kokku kuhjama erinevate roosirühmade esindajaid, erivärve ja erisorte, nii võib olla tulemuseks „Tootsi peenar“.

Roosid võiksid olla grupeeritud roosirühmade järgi, näiteks peenra mõttelisel alal võiks olla esindatud ainult teehübriidid, mis on kõrge keskme ja suurte täidisõitega roosid, kasvavad u. 0,9-1,2m kõrguseks, ent laiust neil napib, või pinnakatteroosid, mis on jällegi madalad laiuva kasvukujuga väikeste õitega roosid ja näevad välja kenad, kui ühte sorti roosi istutada neli tükki ruutmeetrile. Floribundid erinevad samuti mõlemast eelpoolnimetatud roosirühmast oma kasvukuju poolest ja õiedki kasvavad võrsetel kobaratena, seega mitte istutada kõiki roosirühmi läbisegi. Soovitaks veel, et ühest sordist võiks olla vähemalt kolm taime, mis on istutatud ühe grupina – saame suurema värvilaigu ja kogu peenralahendus mõjub harmoonilisemana ja ei mõju närviliselt.