Õitseb ta juulis-augustis, tänavu, kus suvi on olnud jahe, õitseb veel ka septembris.
Praeguseks on kultiveeritud ka aias kasvavaid liike, mille lõhnaomadused jäävad siiski looduslikele alla. Sama võib öelda toas ja potis kasvava pune omaduste kohta. Samas võib öelda küll, et ta on pea aastaringselt kättesaadav.
Sageli aetakse teda segamini majoraaniga, mis on küll botaaniliselt lähedane, kuid mitte sama liik. Pigem on pune toimetelt, maitse- ja lõhnaomadustelt sarnane aed-liivateele, mille kasutusala on samuti lai. Soomlastel on ta nimeks mäkimeirami, mis kasvab looduslikult ainult Ahvenamaal ja Lõuna-Soomes ja mida on kasutatud toitude maitsestamiseks juba väga ammu.
Eestikeelsed nimetused on veel ka vorstirohi, verihain, haisulill, unõhain. Esmakordselt on seda taime mainitudaastal 1732, saksa päritolu vaimuliku ja kirjamehe Anton Thor-Helle esimeses eesti keele grammatikas: punnad.
Huvitav ja maagiline taim
Pune on väga huvitav ja heamaitseline taim. Ta kiirgab positiivsust ja tõstab tuju, tema lõhn täidab toa, ja ka kuivanud droog lõhnab veel kaua. Sisaldades palju eeterlikke õlisid, ongi tema üheks parimaks omaduseks suurepärane lõhn, aga kahtlemata ka väga paljud kasulikud maitseomadused, nii köögi- kui ravimtaimena. Sisaldab ka palju vitamiine ja mineraale, eriti kasulik on naistele, kes vaevlevad rauapuuduse käes.
Lisaks on aga selle taimega seotud hulgaliselt uskumusi. Nii näiteks usuti, et puneoksad laudas hoiavad ära loomade kaetamist, või anti loomadele puneleotist juua. Pune kuulus ja kuulub ka nende taimede hulka, mida kasutatakse armumaagias ja rituaalides, ka tõrjemaagias. Usuti, et puneoksake toob head õnne ja armastust. Pune aitab eemal hoida mittesoovitavad energiad, lisab naiselikkust, tõmbab ligi armastust. Aga mõnedel rahvastel on uskumus, et pune aitab hingel teispoolsusesse jõudes vabaks saada ja ta kuulus ärasaatmisrituaalide juurde.