Taimetark soovitab: granaatõun toob armastuse ja tervise

Foto: Cseh Ioan / PantherMedia / Scanpix

Granaadipuu (Punica granatum) pärineb tõenäoliselt Pärsia ja Afganistani aladelt kuivadest subtroopilistest mägedest ning teda on laialdaselt kultiveeritud sooja kliimaga maades iidsetest aegadest. Arvatakse, et kohati kasvatati teda juba 5000 aastat tagasi, seega on ta üks vanimaid kultuurtaimi maakeral.

Perekonda kuulub kaks liiki, mida tänapäeval võib kohata Vahemere äärest Himaalajani. Teda kasvatatakse palju Vahemere ääres, Lõuna-Ameerikas, USA lõunapoolsetes osariikides ja Aafrikas. Euroopas on suurimad granaadikasvatajad Itaalia, Portugal ja Hispaania, ka lõunapoolsed endised nõukogude liiduvabariigid.

Granaadipuu on tihedate haraliste okstega puu, mis kasvab kuni viie meetri kõrguseks, õied on punased ja väga dekoratiivsed. Aretatud on sorte, mida kasvatatakse ilupuuna. Viljad on meilegi tuttavad granaatõunad, mis kaunistavad kohalike toidupoodide puuviljalette.

Armastuse õun

Vanades ürikutes on kirjeldatud teda püha puuna, millel on rida maagilisi omadusi. Hiinlased seostasid teda pika elueaga. Rooma ülik Plinius andis talle nimeks Malum punicum (puuni õun). Muistsetel aegadel peeti teda «armastuse õunaks» ja kummardati armastusjumalannade Astarte, Aphrodite ja Venuse sümbolina. Armurohuks valmistasid vanad Egiptlased granaatõunamahlast likööri ja veini. Tänaseni arvatakse, et tal on armurõõme suurendav toime.

Rohkesti seemneid sisaldav vili on olnud ja on praegugi kreeklastele ja idapoolsete rahvastele viljakuse ja külluse sümboliks. Mõnel maal kasutatakse seemneid pulmatseremoonias riisi asemel. Türgi naised peavad au sees kommet visata vastu maad granaatõun ja vaadata, kui palju seemneid lõhkenud viljast välja pudeneb – et ennustada tulevaste laste arvu.

Peale maagia on granaatõun vaimustanud kunstnikke alates väga vanast ajast – Lähis-Ida ja Bütsantsi kunstis on sagedane motiiv olnud nii granaadipuu vili kui õis. Esimene teadaolev joonistus granaadipuust on pärit Egiptusest Amenhotep IV ajast (valitses 2. aastatuhandel e.m.a.)

See kaunis motiiv on tänaseni idamaade kunstnike ja käsitööliste lemmik, seda leiame nii tikanditelt, keraamikalt kui maalidelt.

Ilus ja kasulik vili

Granaatõun on hõlpsasti leitav meie poodidest ja turgudelt. Vahest igaüks ei teagi, kui palju häid omadusi on selle vilja nii seemnetel kui mahlal.

Erinevate rahvaste traditsioonilises meditsiinis on vilja seemneid kasutatud kuristus- ja suuvee koostises ja palavikku alandava vahendina, homöopaatias peapöörituse ja seedehäirete vastu ja juba vanade kreeklaste ajast on viljade koort kasutatud ussirohuna. (Ettevaatust – iseravimine tänapäeval ei pruugi viia soovitud tulemuseni, pigem mitte proovida!)

Tänases hiina meditsiinis tuntakse granaatõuna mahla ja seemnete soodustavat toimet kehavedelikesse (vähendab janu, suukuivust, kõrvaldab kõhulahtisust) ja sooleparasiitidele. (Ettevaatust kogustega: suurtes kogustes tarvitamine võib tekitada lima ja kahjustada kopsude tööd.)

Teadlased on kindlaks teinud, et üks granaatõun päevas aitab katta suure osa inimese A-, E- ja C-vitamiini vajadusest, aidates kaasa südame-veresoonkonnahaiguste ning kehvveresuse ennetamisele. Lisaks aitab mahl organismist välja viia jääkaineid, tugevdab immuunsüsteemi, suurendab stressitaluvust ja annab lisaenergiat, kui on vaja ennetada külmetushaigusi.

Hoiatus: Granaatõuna peaksid vältima inimesed, kellele on mao ülihappesus või tundlikud hambad – suure happelisuse tõttu võib tuua kasu asemel kahju. Granaatõun võib tekitada ka allergiat.

Kasutamine köögis

Lähis-Idas on levinud toiduaine granaatõuna siirup ja purustatud seemned, millel on tugev maitse ja kirbe lõhn. Viljadest valmistatakse värsket grenadiinijooki. Itaaliast pärit Campari on oma erilise kirbe maitse punase värvi saanud granaatõuna koorest.

Mõnel pool kasutatakse kuivatatud seemneid küpsetistes rosinate asemel.

Köögis leidub kasutust nii mahlale kui seemnetele näiteks marinaadides, salatites, magustoitudes – tuleb vaid olla loominguline!