Söögikoha arvustus: superministeeriumi ametnikud on hästi toidetud

Superministeerium. Hoone välisvaade. Foto: Erik Prozes / Postimees

Uues superministeeriumis ringi kõndides leiab kinnitust arvamus, et riik hoolib oma ametnikest. Ning ei, see ei tähenda, et neid ümbritseks marmor ja mahagon. See, mis on, on heas mõttes normaalne, et mitte öelda... euroopalik. Arter käis söömas sealses sööklas, kuhu muidu pääsevad vaid selle maja töötajad.  

Milles see euroopalikkus siis väljendub? Kas või selles, et hommikul tööle saabudes ootab ametnik mitu minutit üht kolmest liftist, mis tõenäoliselt peatuvad igal korrusel – ja korruseid on selles majas tervelt 14. Seintel rippuvad telerid meelt ei lahuta, sest ei näita juba kolmandat kuud pilti. Ja ka rulood jõudsid akende ette alles mitu nädalat pärast sissekolimist. Niisiis tunnistagem: euroopalik asjaajamine par excellence!

Kui kätte jõuab lõunasöögitund, liiguvad kahe hooneosa vahel ära jagatud viie ministeeriumi ametnikud nagu üks mees (või siis naine) keldrikorrusel asuva söökla poole. Et liftiliiklus, nagu juba varem öeldud, on siin uimane nagu tipptund Tartus, eelistavad kõige näljasemad ilmselt treppe ja saavad tänu sellele järjekorras ette.

Vaid oma maja 1005 töötajale mõeldud söökla pakub kõike, mida kõhukorina summutamiseks tahta võiks. Lisaks soojale toidule on valikus saiakesed-koogikesed, karbisalatid ja krõbekana nuudlitega, mis, tõsi küll, polnud krõbe, aga see-eest kastmevaene ja nuudlirohke.

Superministeeriumi salatilett. Foto: Madis Vaikmaa

Kohapeal söömiseks oli seekord menüüs suur seljanka (3,5 eurot), 1,5-eurone jogurtitarretis ning salativalik, mille eest küsiti 4,5 eurot. Viimane sisaldas jääsalatit, kurgi- ja tomativiile, paprikat, kanaliha ja tuunikala.

Teise leti taga võis ennast täis tankida kaalukaubast. 438 grammi kuuma buffet'd (kilohind 12 eurot) läks maksma 5,26 eurot, ent selle eest kühveldasin taldrikule ka peaaegu kõike, mis vähegi isuäratav tundus.

Superministeeriumi söökla Foto: AFP / Scanpix