:format(webp)/nginx/o/2017/12/08/7389553t1h7fc5.jpg)
Kui näete pipraveskit, mis kannab Peugeot’ logo, siis on selle tõepoolest valmistanud tuntud Prantsuse autotootja. Arter käis Prantsusmaal pipraveskitehases kohal ja veendus oma silmaga, kuidas valmistatakse gurmeemaailmas aina popimaid jahvatajaid.
Maailma parimad pipraveskid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kusagilt peab ju alustama, ja Prantsuse töösturite perekond Peugeot alustas pipraveskitest. Tegelikult tuleb see väide nüüd ruttu ümber lükata, sest 1810. aastal tegevust alustanud Peugeot’ perekond oli enne seda pidanud tavalisi veskeid, seejärel tootnud kohviveskeid, kellamehhanisme ja muud metallikaupa. 19. sajandi keskel vormisid Peugeot’ tehased kuus 24 000 krinoliini – õhukestest teraslehtedest kerget alusseeliku raami –, et rahuldada Prantsuse moemajade vajadusi.
Valgest portselanist, hõbedaga kaetud metallist ja puidust valmistatud esimese pipraveskini, mis kandis nime Z, oli krinoliinidest minna veel paarkümmend aastat. Ning sealt kulus Prantsuse töösturil Armand Peugeot’l veel enam kui tosina jagu aastaid taipamaks, et jalgrataste, aga eriti autodega teenib ka päris hästi. Võib-olla pareminigi kui pipraveskitega.
Olgu sellega kuidas on, aga 1874. aastal valmis esimene pipraveski ja tänaseni on Lääne-Prantsusmaal Quingey linnakeses asuva pipraveskitehase au ja uhkus hoida Peugeot’ traditsioone ja toota maailma parimaid pipraveskeid. Jahvatusmehhanismile antakse eluaegne garantii, mis on tehase tegevjuhi kinnitusel praegu kogu maailmas väga haruldane. Juba järgmisel aastal on tegevjuhi kinnitusel oodata üllatusi, kui Peugeot laiendab brändi lauanõude ja köögitarvete osa.
Praegu toodetakse tehases 2,5 miljonit veskit aastas, mis teeb 10 000 veskit päevas. Põhiturud on Saksamaa, USA, Kanada. Kogu tootmist püütakse hoida seevastu võimalikult kohalikuna: puit on pärit ümberkaudsetest metsadest, siitsamast piirkonnast pärit töölised hoiavad elusana segu käsitööst ja tööstuslikust tootmisest.
Alguses on puit
Puidulao kõrge lae all hõljuvad veearupahvakud. Puidu niiskus tuleb hoida kindlal tasemel, muidu ei tule lihvitud pind sile. Enne tootmist mõõdetakse niiskus kvaliteedikontrollis üle. Pipraveskite tegemiseks kasutatakse peamiselt kolme puiduliiki: kirsi-, pöögi- või pähklipuud. Aastas toodetakse 3,5 miljonit puidukomponenti. Nagu moodsale tootmisele kohane, ei lähe midagi raisku – viimne kui ülejäänud kübe pressitakse küttematerjaliks.
/nginx/o/2017/12/08/7389619t1h7eb2.jpg)
/nginx/o/2017/12/08/7389605t1hb941.jpg)
Kui puiduklotsist on robotid treinud ja lihvinud äratuntavad pipraveskid, viiakse need värvimisliinile. Kasutuses on 30 värvitooni ja iga veskit katab vähemalt kaks värvikihti, lakitud pindade puhul on kihte viis. Värvimisliinile teeb üks veski tiiru peale 14 minutiga, seejärel tuleb sel veel 8–48 tundi kuivada. Kui kvaliteedikontrollis avastatakse defekt, siis väiksema vea puhul sõidab toorik uuesti lihvimisse ja värvimisse, suurema defekti puhul halastust ei tunta ja ootab praagikast. Puiduvärvi veskite tootmine on eraldi operatsioon, sest kontrollitakse, et veski eri osad oleksid kõik ikka ühte puiduvärvi.
Teras ja pipar
Aga nüüd kõige tähtsama ehk jahvatusmehhanismide juurde. Metallitöökojas tegutsevad segiläbi vanad head treialid ja automaatika. Kõiki mehhanismide komponente siiski kohapeal ei valmistata, osa ostetakse allhankijatelt sisse. Trikk on selles, et komponendid on sageli kaitstud patendiga, näiteks see, millega reguleeritakse veskit vastavalt pipratera suurusele. Palju patente kuulub Peugeot’le, kuid vahel on otstarbekam mõni jupstükk sisse osta. Pipra jahvatamiseks mõeldud veskite mehhanism on terasest, keraamiline mehhanism sobib paremini meresoola jahvatamiseks. Müügilettidel läheb rohkem kaubaks pipra- kui soolaveskeid – suhe umbes 2/3 ja 1/3.
Koosteliinil kohtuvad puit ja metall, käsitöö ja automaatika. Iga koosteliini tööline paneb praegu väledasti kokku 300 veskit päevas. Jõulueelne tootmine käib! Igal sügisel palgatakse hulganisti lisatööjõudu, et kõik jõulutellimused ikka karpi saada. Käib see nii, et jahvatusmehhanism keeratakse osavalt puidust kere sisse valmis veski asub pakendamisliini järjekorda. Enne veel, kui veski karpi suletakse, kontrollitakse see käsitsi üle. Krõk-krõk, et mehhanism on töökorras. Ja niimoodi 300 veskit päevas.
/nginx/o/2017/12/08/7389635t1h7ce4.jpg)
Mingis osas vähem pingeline on inseneride töö. Mõtlete, et pipraveski – lihtne! Veinipudeli avaja – lihtne! Aga ei ole ühti, sest tehnoloogiline innovatsioon pole kaugeltki lõppenud. Meile oli näidiseks toodud veinipudeliavaja prototüüp ja kuidas sellest läbi nelja pealtnäha lihtsa astme saab tootmisküps prototüüp. Insener tunnistas ise ka, et ega nemad ilusat asja ei tee, nemad teevad töötava asja. Ja et siis tuleb disainer, vangutab pead ning alles seejärel hakkab maailmakuulus pipraveski tasapisi looma.
Peugeot’ pipraveskite peadisaineri töötoas sai taas kinnitust, et tootmissaladust ekraanil katab kõige paremini Facebook. Keda see enam tänapäeval huvitab! Disaineri laual on kaks ainueksemplari-prototüüpi: pipraveski kujuga lamp ja lõunalauda kutsuv kelluke. Neid te juba jõuludeks ei saa.
/nginx/o/2017/12/08/7389637t1h46a9.jpg)
/nginx/o/2017/12/07/7386499t1hfccf.jpg)
/nginx/o/2017/12/07/7386503t1h8d7c.jpg)
Mida kõike on Peugeot tootnud!
Lääne-Prantsusmaal Sochaux’s asuvas Peugeot’ muuseumis on oluline osa väljapanekust pühendatud kõigele, mis pole auto ega jalgratas. Peugeot’ toodete seast leiab raadioid, mööblit, köögimiksereid, nõudepesumasinaid, kõikvõimalikke köögitarvikuid. Triikraudu, vahvliraudu, tolmuimejaid, veeketjaid, juukselõikusmasinaid, lõputult kohviveskeid. Algelisi pesumasinaid. Tööriistu. Mida vaid! Puure, näpitsaid, tange, viile. Ketaslõikureid, taldlihve, ümarlihve, käsilihve, puurpinke. Vintpüsse. Ketassaage, saelehti. Haamreid, saage, toruvõtmeid. Õmblusmasinaid, lambaraudu. Ja matšeetesid. *Loetelu pole kaugeltki täielik.
/nginx/o/2017/12/07/7386487t1hf747.jpg)