:format(webp)/nginx/o/2018/02/27/7645899t1hd0c1.jpg)
/nginx/o/2017/12/20/7422191t1h0d26.jpg)
Broneerimisleping tähendab sisuliselt seda, et kinnisvara müüja kohustub kokkulepitud ajaperioodi jooksul mitte müüma kinnisasja kellelegi teisele kui broneerijale. Kas broneerimisleping saab ikka anda 100%-lise kindluse?
Lihtkirjalik broneerimisleping ei anna sajaprotsendilist garantiid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Broneerimislepingu all peetakse enamasti silmas kirjalikku kokkulepet ostuhuvilise ja müüja vahel. Broneerimisleping on seega leping, millega kinnisasja müüja kohustub kokkulepitud ajavahemiku jooksul mitte võõrandama ja pakkuma kinnisasja kellelegi teisele kui broneerijale.
Seda aega saavad pooled kasutada tehingu ettevalmistamiseks. Broneerimislepingu sõlmimise võimalust pakuvad palju arendajad, samuti ka osad kinnisvarabürood.
Iga tehingu ja lepinguga kaasnevad alati teatud riskid
Riske ei saa olematuks teha, küll aga on hästi sõnastatud ja vormistatud lepinguga võimalik muuta riskide tõenäosus väiksemaks. Kinnisvara ostu või müügiga seotud lepingute puhul on kõige turvalisem sõlmida kõik kokkulepped notariaalselt.
«Broneerimislepingutel on kinnisvaraturul oma koht ning minu hinnangul aitavad need kaasa turu normaalsele toimimisele,» ütles Domus Kinnisvara Põhja-Eesti regiooni juht Rando Vanaveski.
Samas pannakse Vanaveski sõnul tihtipeale ühte patta eelleping ja broneerimisleping, luues eksiarvamuse justkui kõik lihtkirjalikud broneerimislepingud on automaatselt õigustühised ning neid ei tohiks sõlmida. Tegelikkuses see paika ei pea ning on igati korrektne sõlmida lihtkirjalik broneerimisleping, mille sisuks on, on aktiivse müügi peatamine teatud perioodiks.
Broneerimisleping ei tohi sisaldada kohustust sõlmida kinnisvara müügileping
Broneerimislepingus ei lepita kokku, et müüja ja ostja kohustuvad sõlmima müügilepingut. Selline teguviis kujutaks endast juba müügi eellepingut, millele seadus näeb ette kohustusliku notariaalse vormi.
Broneerimislepingut kasutatakse, kui ostuotsus pole veel lõplik ja sõltub näiteks pangast laenuotsuse saamisest või muudest asjaoludest. Kui broneerija otsustab broneeritud kinnisasja lõpuks mitte soetada, jääb broneerimistasu müüjale.
Broneerimislepingu alusel makstav tasu on seega tasu kinnisasja broneerimise eest. Selle suurus sõltub sellest, kui pikaks ajaks soovitakse kinnisasja broneerida. Samuti on määravaks faktoriks teiste inimeste huvi broneeritava kinnisasja vastu.
Kas broneerimisleping saab alati anda 100% garantii?
Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid OÜ advokaadi Ilo-Hanna Kerese sõnul broneerimisleping 100%-st garantiid kindlasti ei anna. Notariaalse broneerimislepingu sõlmimise asemel soovitab Keres sõlmida võlaõiguslik müügileping.
Küll aga saab broneerimislepingus kokku leppida õiguskaitsevahendites nendeks juhtudeks, kui broneeritud objekt otsustatakse näiteks lepingu kehtivuse ajal müüa mõnele kolmandale isikule.
Broneerimislepingu rikkumisel ei saa Avokaado meeskonna juristide sõnul ostja esitada nõuet müügilepingu sõlmimiseks, vaid saab nõuda broneerimistasu tagastamist ja leppetrahvi tasumist, kui selles on eelnevalt kokku lepitud.
«Tõsise huvi korral on kindlam sõlmida müügi eelleping ikka notaris, kuid siis tuleb muuhulgas arvestada ka notaritasudega – näiteks 100 000 eurot maksva kinnisasja ellepingu sõlmimisel tuleb tasuda ligikaudu 330 eurot notaritasu,» leidsid Avokaado juristid ühiselt. Sama summa tuleb tasuda uuesti, kui asutakse võlaõiguslikku müügilepingut sõlmima.