Taimetark soovitab. Jumalate nektar vanill aitab võidelda enneagse vananemisega

Foto: PantherMedia / Scanpix

Vanillikaunad on kallid. Vanilli (Vanilla planifolia) kutsutakse jumalate nektariks. Vanilli avastas hispaanlaste salk Herman Cortesi juhtimisel Mehhiko «valgest linnast» nimega Tenochtitlan aastal 1519, kus tollal valitses Montezuma II.

Rändava eluviisiga asteegid olid jäänud paikseks Texcoco järve ümbruses, nende sõnutsi olid linna asupaiga välja valinud jumalad. Linn, mille hispaanlased rännakul leidsid, olevat olnud täiuslik – ülipuhas, valge ja imeline, inimesed olnud kaunid, õilsad ja peaaegu ebamaised. Kuid seal oli ka palju muud... Kõige selle kohta tegid hispaanlased hulgaliselt ülestähendusi. Ka selle, et paari aasta pärast nad kukutasid impeeriumi ja pöördusid Euroopasse tagasi koos kahe erilise taime viljadega. Üks Cortezi mehi, Bernal Diaz, oli küsinud Montezumalt, mis koostisained on šokolaadijoogis – need olid kakao ja vanill. Jumalate nektar oli esimest korda teel Euroopasse.

Keerukas töödelda

Vaimustus eksootilise taime aroomist ja maitsest oli suur, kuid selgus jahmatav tõsiasi – seda ei saanud kasvatada väljaspool Mehhikot! Käpaliste sugukonda kuuluvat vanilli said tolmeldada ainult teatud liiki mesilased ja arvatavalt ka sealsed koolibrid. Järgneva kolme sajandi vältel jäi Mehhiko ainsaks vanillitootjaks maailmas, kuni 1841 avastati tehnika kunsttolmeldamiseks (tolmeldatakse inimese abiga!) ja isetolmlemiseks, selle meetodi lõi Reunioni saarel elanud Edmund Albius. Vanilli hakati edukalt kasvatama Lääne-India saartel. Praegu kasvatatakse teda kõikjal troopikamaades, sageli kakaopuu istandustes. Suurimad tootjad on Ida-Aafrika saared (Madagaskar, Komoorid, Tahiiti jt.). Kõige suurem tootja on Madagaskar.

Vanill on troopiline liaan, mis mässib ennast ümber puude. Ta kuulub käpaliste sugukonda, vanilli perekonda kuulub u 100 troopilist orhideeliiki, millest majanduslik tähtsus on üksnes vanillil.

Õied on kitsad, võrdlemisi pikad, kollakad ja trompetikujulised, käpalistele mitteomaselt tagasihoidlikud, kasvavad kobaras. Õis avaneb hommikul ja õhtuks on ära õitsenud. Õitest moodustuvad seemnekaunad või kuprad, mis rohelistena ära korjatakse. Päikese käes või soojas kuivatamise järel muutub kupar tumedaks, moodustub kristalne aine vanill. Keemiliselt koostiselt sisaldab eelkõige glükosiidi nimega vanilliin ja üle 150 aromaatse aine, suuremat osa neist väga väikeses koguses.

Vanillikaunade töötlemine on keerukas ja aeganõudev, kääritamisprotsess kestab umbes kuu. Kupraid kastetakse vahelduvalt kuuma vette ja kuivatatakse, töödeldud kuprad ehk kaunad on tumepruunid kuni mustad ja nende pinnal võivad olla vanillikristallid.

Tervistavalt võimas vanill

Vanillil on ootamatult palju tervistavaid omadusi. Traditsioonilises meditsiinis on Madagakaskaril vanilli kasutatud söögikordade järel seedimise soodustajana, aga ka armurõõme suurendava ainena. Vanill on tugev antioksüdant, mis kaitseb organismi enneaegse vananemise eest, samuti raskete haiguste eest nagu südametõved ja vähk. Vanill on erguti, mis parandab vereringet ja suurendab elujõudu. See aromaatne maitseaine tõstab tuju ja rahustab kesknärvisüsteemi, aitab depressiooni korral, sellega ravitakse palavikku ja impotentsust.

Vanill on suurepärane maitsestaja ja magustaja, seda kasutatakse kompvekkides, kookides, magusates jookides – kõikide magustoitude juures.

Õige vanilllimaitse kogemiseks on parimad terved vanilllikaunad. Kasutamiseks tuleks kaun poolitada ja seemned terava noaga välja kaapida. Seemneid tuleks küpsetada, kuni hakkavad aroomi levitama, või leotada kuumas vees. Kaunu saab säilitada õhukindlas pakendis, fooliumisse või kilesse mässituna kinnises nõus ja kasutada korduvalt, sel juhul maitse pehmeneb, aga külmutada ei tohi.

Kaunadest saab valmistada puhast vanilliekstrakti, selleks lõigatakse kaunad tükkideks ja leotatakse mitu korda kuumas alkoholis. Ekstraheerimisprotsess on aeganõudev. Koostisained on vesi, alkohol ja vanillikaunade tõmmis. Sellisena saab temast ka lõhnaõli.

Tööstuslikult kaubastatav vanilliekstrakt on tuntud kui võltsvanill, mis jäljendab vanilli koostisaineid, aga ei sisalda üldse loodusest pärit vanilli. Vanilliinsuhkru tootmiseks kasutatakse sulfittselluloosi tootmisel tekkivaid jääkaineid ja nelgiõli.

Tänapäeval on turul kolm peamist vanillikauna liiki:

• Madagaskari vanill: pikk, kitsas kaun, millel on paks, õline koor ja palju tillukesi seemneid. Rikkalik vanillimaitse ja -aroom.
• Mehhiko vanill. Välimuselt sarnane, kuid aroom ja maitse on pehmemad. Omab lisaks spetsiifilist aroomi.
• Tahiiti vanill. Kõige kallimad kaunad, peetakse parimaks. Lühemad ja lopsakamad, õhema koorega kaunad, vähem seemneid aga suurem õli- ja veesisaldus. Aroom on puuviljasem.

Hoiatus. Ülitundlikele inimestele võib vanilliin tekitada samasuguse reaktsiooni nagu tekib atsovärvainete, bensoaadile ja sahhariini puhul.