Päevatoimetaja:
Kristina Kostap

Hingelt ära: ökohullus – mitte ainult äri, vaid ka väga sügav ning pisut haiglane veendumus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: PantherMedia / Scanpix

Ühel tühisel päeval võib pea iga tänapäeva ühiskonna liiget tabada mõte hakata «ökoks». Pole vaja väga pingutada, leidmaks ka kõike vajalikku sel teemal. Piisab otsingumootorisse sisestada sõna «öko« või «ökoriided« või «ökotoit» ning kohe on kõik selge.

Kuid kas selge see siiski on ning mis teeb selle kõik nõnda sarnaseks mingi haiglase veendumusega? Mind isiklikult tabas umbes seitse aastat tagasi mõte, et soetan vaid ökotähisega rõivaid ning kosmeetikat. Sama üritasin teha ka oma toidulauaga. Siis aga põrkasin üsna pea kokku selle elustiili kallidusega ning teisalt ka täieliku vaheldusrikkuse puudusega. Riided on enam-vähem kõik üdini üheülbalised.

Kosmeetika toimib üsnagi sarnaselt sellega, kui määriks tavalist võid enda kehale või vahel ka hullemini. Dekoratiivkosmeetikast rääkimata, mis oma ülesannet täidab nigelalt, püsivuselt jääb alla absoluutselt kõigele ning paljuvõrd kaunimaks samuti ei tee. Taas kord, oleks lihtsam huuled värvida peediga, sama teha põsesarnadega ning näkku lajatada kobe kiht kriidipulbrit. Toona selles kõiges pettudes ning mõistes, et nõnda ma elada ei soovi, naasin ma siiski selle mõtteni nüüd ja hakkasin taas otsima nii garderoobiuuendust kui ka kosmeetikat.

Sisimas lootsin, et aastad on teinud oma töö ja kuna ka poolehoidjaid väidetavalt iga päevaga aina juurde tuleb, on ehk muutused siiski positiivses suunas, kuid ei. Põrkasin kokku täpselt samade probleemidega. Pisut lörtsisema ning tuulisema ilma tulemus oli triviaalseim: tööle jõudsin põhimõtteliselt meigivabalt, sest emake loodus oli selle kõik maha uhtunud. Riided, mis esmapilgul tundusid nii mõnusad, olid peale paari pesu tuhmunud, topilised ning tundusid andvat märke ka materjali hõrenemisest. See viimane oli ausalt öelda üsna ehmatav kogemus, sest millegi sellisega polnud ma varem kokku puutunud.

Lisaks ning sugugi mitte vähemolulisena, stiil oli jäänud enam-vähem samaks. Jah, tänase päeva seisuga on lisandunud brände ja maastik on justnagu laienenud, kuid neid kõiki ühendab enam-vähem ühtne stiil (sh värvigamma). Lisaks on see maastiku laienemine loonud olukorra, kus on ka raskem orienteeruda selles, kui öko miski siiski on. Teatud toodete puhul võib olla tegemist vaid osaliselt loodusliku asjaga või siis mittelooduslikuga, aga väidetavalt keskkonnasäästlikult looduga. See kõik teeb selles ühtses massis orienteerumise aga väga palju raskemaks ning väga ausalt tõdedes ning öeldes, kaob sellisel juhul motivatsioon.

Tundub, nagu selle taga poleks vaid äri, aga ka väga sügav ning pisut haiglane veendumus. Sellised suunad tekitavad aga järjest rohkem mingit sorti usuhulluse tunde ja sellega liituda ka nüüd, aastaid hiljem, soovi ei ole. Leian, et mõistlikum on osta siiski see naaritsakasukas, mida kannan ilmselt kogu elu, mis võib olla maksab pisut rohkem kui mõni mitte soojapidav «ökomantel», kuid tean, et kasutan seda kaua ning kõige lõpus, kõduneb ta meie looduses ilusti ära.

Kas on tarvis ikka kulutada meeletutes summades raha asjale, mille tagamaad pole selged ning järjest enam jääb mulje, et tegemist on lihtsalt hullusega, millest keegi teenib hästi, kuid kellelegi tehakse selgeks, et see on kõigest loomulik kulu, seda kõike parema maailma nimel.

Saada meile oma lugu! Iga avaldatud «Hingelt ära» loo eest maksame 30 eurot kätte. Ootame sinu pihtimust aadressile sobranna@postimees.ee, märksõnaga «Hingelt ära».

Tagasi üles