Miks söövad eestlased tähtpäevadel just seapraadi?

Seapraad õunakastmega. Foto: Britt Paju

Ajaloolase Inna Põltsam-Jürjo sõnul on Eesti toidukultuuri alussambaks kujunenud sealiha olnud siinmail au sees juba aastatuhandeid – siga oli üks esimesi koduloomi, kellega liha saamise nimel külg külje kõrval elama õpiti. 

Lehmi peeti taludes piima pärast ning veistega tehti künnitöid, mistõttu tapeti toiduks tavaliselt vana loom, kelle liha kvaliteet ei olnud enam hea. Talumajapidamisse kuulusid väikesed kanakarjad, kuid neid peeti rohkem munade saamiseks. 

Talurahvas ei söönud palju metsloomaliha, sest jahipidamine kujunes juba keskajal aadlike privileegiks ning eriti suurulukite küttimine oli talupoegadele keelatud. Lisaks tuli ulukilihast maitsva roa saamiseks seda eriliselt töödelda ja ette valmistada, see nõudis spetsiaalseid oskusi ning oli aja- ja töömahukas.

«Siga on aga läbi ajaloo peetud puhtalt lihaloomana: ta sigis hästi, tema pidamine ei nõudnud erilist vaeva ning ta andis maitsvat liha,» selgitab Põltsam-Jürjo. Erinevalt näiteks lammastest sai sigu laudas nuumata, mistõttu oli võimalik seatappu toiduvaese talvise aja peale lükata ning siduda talvise pööripäeva või jõulude tähistamiseks korraldatud rituaalsete pidustustega.

Toiduajaloo uurija kinnitusel siga mitte ainult ei rikastanud siinse rahva toidulauda, vaid kujundas ka inimeste identiteeti ja eluviisi. Arheoloogilised kaevamised on näidanud, et metssiga kuulus eestimaalaste toidulauale juba 10 000 aastat tagasi ning kodusigu hakati pidama kiviaja lõpul ehk umbes 4000 aastat tagasi. Muinasajal oli seal tähtis koht Eesti rahvauskumustes, seakultus hõlmas viljakust, pereõnne, võimu ja vägevust.  

Põltsam-Jürjo sõnul püüdis kristlik kultuur ja mõttemaailm maalida seast pigem negatiivse pildi, seostades sigu nõiduse, pahede ja aplusega. «Samas oli keskaegsetest pühakutest talurahva seas väga populaarne Püha Antonius – sigade patroon, kelle auks rajati maakabeleid ja toodi ohvriande ning kelle mälestuspäeva ehk tõnisepäeva tunti sigade pühana veel uusajalgi,» rääkis ta.

Seda, kuidas siga läbi sajandite eestimaalaste toidulauda kattis, kirjeldavad raamatus «101 Eesti toitu ja toiduainet» Anu Kannika, Inna Põltsam-Jürjo, Ester Bardone ja Ulrike Plath. Nende sõnul kasutati seast toiduks kõike: liha, rasva, verd, sisikonda, pead ja jäsemeid, kusjuures eriti hinnatud on alati olnud seapekk.

Kuna keskajal oli värske sealiha talurahvale saadaval vaid hooajati, hakati seda pikaajaliseks säilimiseks soolama ja suitsutama ning vahel ka kuivatama, samuti tehti sülti ja vorsti, mida tugevalt soolati. Suitsutati seasinki ja pekki, kusjuures suitsusink ei puudunud keskajal üheltki pidulaualt.

«Liivimaa mõisates kuulus sealiha ka tööliste ja teenijate toidumoona hulka. Siga küpsetati, suitsutati ja soolati, sellest valmistati karbonaadi, tainas küpsetatud seapraadi, ürtide ja vürtsidega maitsestati põrsalihatäidisega vormipirukat,» loetlevad toiduajaloolased traditsioonilisi sealiharoogasid.

Kui 19. sajandil võttis Eesti aladel maad kartulikasvatamine, sai suurema hoo sisse ka seakasvatus. Sajandi viimasel veerandil tapeti taludes juba aastas mitu siga, mis tagas sealiha olemasolu toidulaual terve aasta vältel. Lihatagavara soolati, kuivatati aidas või toas kerise kohal, Lõuna-Eestis ka suitsutati saunas. Eriti rikkalikult söödi liha pühade ajal ning pidudel ja talgutel.

«Kõige tavalisem liharoog oli soolane sealiha supp, aga pühade puhul küpsetati liha ahjus või kerisel. Tänapäeval laialt levinud liha praadimine võeti kasutusele 1860. aastatel, kui taluköökidesse hakati ehitama pliite, millel oli mugav kasutada praepanne,» kirjeldavad raamatu autorid sealiha kasutusviise 19. sajandil.

Sõbranna avaldas loo esmakordselt 21. veebruaril 2018.