Üürileandjal tekib tihti küsimus, kas sõlmida üürnikuga tähtajatu või tähtajaline üürileping. Otsuse tegemisel tuleb arvesse võtta mitmeid aspekte.
Üürilepingu sõlmimisel tuleks tähelepanu pöörata ka üürniku elamisloale
Tähtajalise ja tähtajatu üürilepingu puhul väga olulist majanduslikku vahet ei ole, miks ühte peaks kindlasti teisele eelistama, ütleb kinnisvarakäsiraamatute autor Tõnu Toompark. Rolli mängivad siinkohal teised faktorid, välismaise üürniku korral ka elamisluba.
Esmalt võiks üürileandja lepingu sõlmimisel lähtuda oma plaanidest üürikorteriga, aga kindlasti ka üürniku soovist.
Üürileandja huvi peaks iseenesest olema võimalikult pikk ja katkematu üürileping. Pikk üürileping võimaldab hoida vakantsuse madala ja teenida üürileandjale maksimaalset üüritulu ilma vahepealsete vakantsusepausideta.
Investoril tasub jälgida, et tähtajatust lepingust, mille kestvuseks üürileandja salamisi eeldab aastat või pikemat perioodi, ei kujuneks tegelikkuses kuuekuulised üürilepingud.
Lühemad lepingud tekitavad paratamatult vähemalt paaripäevase või pigem paarinädalase vakantsuse, mis äriplaani tasuvusele halvasti mõjub. Meeles tasub pidada, et vakantsuseperioodil peab kõrvalkulud (kommunaalkulud) katma üürileandja ise.
Üürileandja võiks uue üürniku puhul kaaluda tähtajalise lepingu sõlmimist üheks aastaks. Kui selle aja jooksul selgub, et üürnik on hea maksedistsipliiniga korralik inimene, siis võib sõlmida uue tähtajalise lepingu järgmiseks aastaks. Alternatiiv on alates esimese niiöelda prooviaasta järel muuta üürileping tähtajatuks, mis annab mõlemale lepingu poolele enam vabadust soovi korral üürileping lõpetada.
Kui korter antakse üürile välismaalasele, tuleb kindlasti silmas pidada, kui pikaks ajaks on üürnikule väljastatud elamisluba. Nimelt ei tohi üürileping kindlasti olla sõlmitud kauemaks kui on elamisloa tähtaeg. Toompark meenutab, et üürileandja, kes majutab ebaseaduslikult Eestis viibivat inimest, võib saada rahalise karistuse.
Vaata rohkem SIIT.