Remondiblogi: lugu sellest, kui keeruline on noorel Eesti perel pangalaenu saada

Korteri magamistuba. Foto: Margit Partei

Tänases postituses kirjutab Margit sellest, kui raske oli noorel perel oma kodu soetamiseks pangast laenu saada.

Enne kui jõuan selleni, milline saab olema meie kodu planeering, siseviimistlus, tehnolahendused, sisustus ja palju muud, tahaksin veidi pikemalt peatuda sellel, kuivõrd lihtne või raske on saada eluasemelaenu täielikku renoveerimist vajavale eluasemele. Nagu aimata võite: kerge see tee ei olnud.

Esiteks alustaksin sellest, et oleme endale senini tänulikud, et tegime esimesed külastused kolme suuremasse eluasemelaenu pakkuvasse panka juba mitu kuud enne võimalike kinnisvaratehingute toimumist, 2017. aasta alguses. See tõi meid kohati maa peale tagasi ning avas mitu olulist aspekti, millest me varem teadlikud ei olnud.

Saime teada näiteks seda, et kui üks laenusaajatest töötab välismaal ning ei ole Eesti maksuresident, muudab see nii pakutavat intressimäära, maksimaalset laenusummat kui ka võimalikku laenu tagasimaksete perioodi pikkust. Näiteks maksimaalne laenusumma tõmbus kohe kaks korda (!) väiksemaks, intressimarginaal tõusis vähemalt 0,5 protsenti ning maksimaalne laenuperiood kahanes 30 aastalt 20 aasta peale.

Kui meist kumbki ei oleks Eesti maksuresident ja meie palgad ei laekuks Eesti panka, siis oleks laenu saamine praktiliselt võimatu, olenemata sissetulekute suurusest, finantskäitumisest ja laitmatust taustast. Kuna esialgu uurisime maja ehitamiseks saadava laenu kohta, siis oli keerukaid asjaolusid veel, aga siinkohal ma neid ei puuduta. Kirjutasin neist tookord oma blogis.

Korteri jaoks (tunduvalt väiksema) eluasemelaenu saamine tundus kordades lihtsam. Kogu 20 protsenti sissemaksuks kokku, umbes tuhat eurot veel korteriostuga kaasnevateks kuludeks nagu panga lepingutasu, riigilõivud, hindamisakt, notaritasu, vali korter välja ja vormista tehing. Umbes-täpselt selline oleks kogu protsess ka välja näinud, kui tegu oleks olnud suurepärases või heas korras korteriga.

Meie olime oma tulevaseks koduks välja valinud aga hindamisakti järgi «rahuldavas» seisus korteri, kus oleks olnud teoreetiliselt võimalik elada, kuid mis vajas täielikku ümberehitust ja tänapäevaste standardite järgi kaasajastamist. Väljend «viimane remont 1970datel» tekitas pankades ilmselt sama sügavaid kahtluseid kui esialgu minuski.

Kuna korteri ostuks vajalikku 10–15-aastase tagasimakseperioodiga laenu oleks suutnud teenindada ka mina, Eestis töötav laenutaotleja üksinda (minu sissetuleku juures oli maksimaalne laenusumma korteri ostuks piisav), siis teoorias oli kaastaotleja lisandumine, töötagu ta siis Eestis või mujal, pankade jaoks riske maandav faktor, seega ei tohtinuks meie intressimarginaal tõusta, nagu varem meile kinnitati.

SEB-s leidis see hüpotees ka kinnitust. Swedbank, meie toonane kodupank, andis aga teada, et nende pangas on kindel poliitika, et välismaal töötamine tõstab intressimarginaali, kuid meie juhtumi puhul oleks saanud küsida komisjonilt erandit. Küll aga viskas Swedbank meile järgmise kaika kodaratesse: sellises seisus korteri puhul soovivad nad saada vähemalt 30-protsendilise sissemakse ja tõenduse, et meil on olemas piisavad vahendid, et antud korter renoveerida (st tõsta laenu tagatisvara väärtust ja maandada panga riske). Tol hetkel tähendas see, et meil oleks pidanud olema letti lüüa umbes 40 000 eurot või korralik lisatagatis.

Nordea pakkus mulle üksinda intressimarginaaliks 2,8 protsenti – lihtsalt röögatu võrreldes teiste pankadega ja arvestades tollast seisu majanduses! – ja kahekesi taotledes intressiks 2,35 protsenti ja ei grammigi vähem. Samuti nõuti 30-protsendilist sissemakset. Kriipsutasime Nordea oma valikutest maha. Ka Swedbanki tingimusi ei suutnud me täita. Kogu lootus jäi SEB panga peale. Kui me sealt laenu poleks saanud, oleks meie kodu ostmata jäänud.

Jõudis kätte mai keskpaik. Meie laenuhaldur SEB-s ei andnud seda korterit edasi uurides palju lootust, et laenukomisjonist võiks positiivne otsus tulla, sest teiste klientide selliseid taotlused läbi läinud ei ole. Kui peaks realiseeruma see õhkõrn võimalus, et me siiski saame positiivse laenuotsuse, pandaks laenulepingusse sisse klausel, et korter peab saama kapitaalselt renoveeritud 12 kuu jooksul ning see ka pangale tõestatud. Kodupank Swedbank ütles läbi lillede ära, et taotlege enne SEB-ist ja kui sealt laenu saate, pole mõtet meilt küsida. Seis oli kehvakene. Lootust oli vähe.

Aga me ei andnud alla. Kes mind tunneb, see teab, et andke mulle väljakutse, mis mind kõnetab, ja ma võitlen võidu nimel lõpuni välja. Asusin lõpututel õhtu- ja öötundidel kokku panema kõiki dokumente, ehituskalkulatsioone ja tõestusmaterjali, et just meie oleme täiuslikud laenutaotlejad. Paari päevaga kirjutasin koos elukaaslase abiga 10-leheküljelise (pluss lisad) uurimistöö mõõtu projekti, et muuta enda laenutaotlus tugevaks. Projekt koosnes järgnevatest osadest:

Esiteks tuli ilus jutt, kuidas ja mida me seal korteris teha tahaks.

Teiseks ilus jutt, kuidas me seda finantseerime: mul oli hea meel, et olime nii eeskujulikult eelnevatel kuudel säästnud, selle abil saime tõestada, et suudame piisavalt raha kõrvale panna, et remonti teha.

Kolmandaks üüratult pikk tabel selle kohta, kui palju aega ja raha kõik tööd vajavad. See põhines meie Exceli megatabelil…

…kus olime ruutmeetri täpsusega välja arvutanud, kui palju puitu, kipsi, kruve, värvi jpm meil tarvis läheb ja allikate-linkidega juures, kui palju see kõik poes maksab.

26. mail tellisime korterile hindamisakti, mille 30. mail kätte sain. Esitasin meie laenuhalduri asendajale terve hulga dokumente, panga väljavõtteid ja eelpool mainitud projekti. Kuna elukaaslase panga väljavõtted pärinesid Norra DnB pangast, kus neid on välja võtta võimalik veidi teisel kujul kui meie pankadest, siis ei sobinud küll üks väljavõte, küll teine. 1. juunil saime viimaks kõik dokumendid sobival kujul esitatud.

Juba järgmisel päeval ilmus minu meilboksi kiri SEB-st. Ma ei julgenud seda mitu minutit avada. Viimaks võtsin julguse kokku. Otsus oli positiivne! Intressimarginaal ja muud tingimused samuti inimlikud. Kõik meie pingutused, magamata ööd ja valatud pisarad olid end viimaks ära tasunud.

Saime lõpuks kergendatult hingata, korteri broneerida – oli puhas õnn, et keegi meist ette ei jõudnud, huvilisi suhteliselt madala hinnaga kesklinna korterile jagus –, oma varad Swedbankist SEB-sse kolida, veel viimast korda korterit vaatamas käia. 22. juunil saabus elukaaslane viimaks Eestisse, samal päeval sõlmisime SEB pangaga laenulepingu ning 26. juunil allkirjastasime notaris laenulepingu, saime kätte võtmed ja meist said koduomanikud. Tormiliselt alanud seiklus võis jätkuda uue peatükiga…