Taimetark soovitab. Salapärane seller aitab menstruatsiooni ja ärevusega

Foto: Ian Lishman/PantherMedia / Ian Lishman

Seller (Apium Graveoles) vaatab meile vastu iga suurema poe juurviljaosakonnas. Saadaval on nii varred (tõsi küll, praegusel aastaajal mitte-Eesti päritolu) ja juuremugulad, aga otsida tasub ka seemneid.

Kevadel ajab ta välja võrsed, mis kasvavad kiiresti, kui on tegemist leht- või varsselleriga, aga juurseller kasvatab ilusa suure juuremugula sügiseks. Seemneid saab valminud taime kuivatades.

Seller kuulub sarikaliste sugukonda ja on laialdaselt viljeldav köögivili ja ka suurepärane maitsetaim. Looduslikult kasvab ta Walesi rannikul, seal on ta erkroheline, kuni 90 cm kõrguseks sirguv ürt, millel on paksud, säravrohelised varred ja krussis servaga lehed. Õitsemise ajal kasvatab ta väikesed säravvalged õied. Kogu taim lõhnab tugevasti, olles palju aromaatsem kui sugulane- köögivili, mis kasvab aedades. Metsikut sellerit tunti juba keskajal. Euroopas tõid ta oma toidulauale Itaalia talupojad, kes olid ka esimesed sellerikasvatajad. Levis kiiresti ja muutus populaarseks toiduaineks.

Ajalugu

Arvatakse, et seller on väga vana kultuurtaim, mida tunti juba ammu, nii umbes 3000 aastat, kui ta veel köögiviljana kasutusel ei olnud. Vanas Egiptuses, Kreekas ja Roomas kuulus ta rituaaltaimena leinatalituste juurde, seal oli kombeks ümbritseda surnuid tugevasti lõhnavate läikivate sellerivanikutega. Egiptuses on leitud hauakambrist lootoslilledest ja sellerilehtedest valmistatud pärjaga kaunistatud muumia.

Hiljem pärjati olümpiavõitjaid mitte ainult loorberi-, vaid ka selleripärjaga. Ei ole teada, kas oli tegemist loodusliku selleriga või juba kultuurtaimega. Ka Roomas oli sellerist pärg au sees kõrvuti loorberipärjaga, millega austati lauljaid ja luuletajaid, kui need olid võitnud võistluse. Tänapäeval on seller kreeklastele õnne sümboliks ja temaga kaunistatakse eluruume.

Köögiviljana kasvatati sellerit esmalt Itaalias, keskajal kodunes ta kloostriaedades. See oli lehtseller, mis looduslikust palju ei erinenud. Praegu kasvatatakse sellerit kõikjal, sageli kõrvuti peterselliga.

Mitu sellerit

Kultiveeritakse kolme sellerit: lehtseller, mis oli kõige varem tuntud, sellest arenes keskaja lõpuks välja; varsseller ja siis ka juurseller.

Varsseller oli kuni kasutuselevõtuni Itaalias mujal Euroopas kaunis tundmatu kultuur, siis aga levis ta kiiresti ka mujale. Varsseller ei moodusta arvetatavat juureosa, toiduks tarvitatakse tema väljaveninud ja u 3-4 cm laiusi õrnu pleegitatud lehevarsi. Pleegitamiseks kuhjatakse lehekodariku ümber mulda, valguse eest varjatuna muutuvad varred eriti õrnaks ja neid süüakse toorelt, tõelise toortoidu delikatessina. On aretatud sorte, kus varred tihedalt üksteise vastu paiknedes valguse ära varjavad, jäädes õrnaks ja heledaks. Selliselt kasvatatakse sellerit peamiselt Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Jaapanis ja Itaalias.

Teine tähtis selleriteisend on juurseller (Apium Graveolens var. Rapaceum), mis arenes Itaalias 16. sajandil ja on nüüd levinud kogu maailmas. Kesk- ja Ida-Euroopas on ta üks tähtsamaid talviseid juurvilju, näiteks Hollandis kasvatatakse ja süüakse sellerit rohkem kui porgandit ja kaalikat. Selleri juur on ilus ümmargune, alt harunev, koor on pruunikas, sisu natuke pehme, vahel õõnsustega. Juur sisaldab mineraalaineid, lehtedes on väga kõrge kaltsiumisisaldus, leidub palju vitamiine, eriti vitamiin E-d. Eeterlikud õlid annavad kogu viljale erilise maitse ja lõhna. Juurviljades on rohkesti pektiini.

Tervist parandavad omadused

Seller on väga kasulik köögivili. Et see kasu täiel määral kätte saada, tuleks teda toiduks tarvitada iga päev, nagu ka teisi köögivilju. Kahtlemata on kasu kõige suurem värskest, töötlemata toidust.

Selleriseemned on tõestatud ravitoimega, neid korjatakse sügisel, kuivatades taimed, millest seemned välja pudenevad.

Sellerimahl ja seemned on tugev diureetikum, mis soodustab neerude tööd, eemaldab neerudest kusihapet ja kehast liigset vedelikku, paneb neerud tööle ja puhastab. Seller mõjub kogu seedesüsteemile rahustavalt, leevendab gaase ja seedehäireid. Annab leevendust reuma- ja podagrahaigetele.

Sellerimahla joomine aitab esile kutsuda menstruatsiooni. NB! Rasedatel tuleks hoiduda nii mahlast kui seemnetest!

Selleriseemnetel on võime mõjuda kesknärvisüsteemile rahustavalt ja vaigistavalt, leevendada pingeid ja ärevust, närvihaigusi, stressi. Selleriseemned on ka looduslikud antiseptikud ja happesuse vähendajad, aitavad jagu saada infektsioonidest, aitavad välja uhtuda jääkaineid organismist, on kasulikud liigestepõletiku korral.

Selleriseemnetel on allergiavastane, valuvaigistav, haavu parandav ja nõrgalt lahtistav toime.

Hiinas tehtud uuringud näitavad, et selleriseemned alandavad vererõhku.

Seemned sisaldavad ohtralt kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, rauda, räni ning A- ja B-kompleksi ja C vitamiini, eeterlikke õlisid.

Tunnustatud maitse- ja toidutaim

Seller sobib eriti hästi neile, kes ei söö sibulat või peavad soolavaba dieeti. Seemned annavad põneva maitse väga paljudele toitudele: kana ja kalkun, kodujuust, dipikastmed, tomatimahl, tomatist valmistatud toidud, munad, lihatoidud, hautised supid, kalatoidud, salatikastmed, erinevad salatid, võileivamäärded, suupisted, marinaadid. Sellerit võib tarvitada toorelt, kuivatatult, pulbristatuna. Ka võib sellerist valmistada mitmesuguseid eraldi toite. Kuumutamine vähendab kõikide köögiviljade häid omadusi, sellepärast peaks vältima liigset kuumust, eelistada pigem kerget aurutamist või vokkimist.

Kasutamine erinevates rituaalides

On teada, et sellerit on peetud tugevalt puhastava toimega taimeks. Tema võnked on kõrged ja tema  olemus puhastav. Nii nagu igal tugeval ravimtaimel on ka selleril kindel koht erinevate rahvaste rituaalides.