Seda, kui suurt viivist üürileandja üürnikult küsida võib, pole seadusega paika pandud. Küll aga on üürnikul õigus ebamõistlikult suure viivise vastu protesteerida.
Üürileandja võib üürnikult küsida nii suurt viivist nagu soovib
29. aprill 2018, 22:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seaduse tasemel ei ole otseselt paika pandud, maksimaalset lubatud viivise suurust, mida üks lepingu pool teiselt võib küsida. Küll võib isik, kellelt nõutakse ebamõistlikult suure viivise tasumist, nõuda viivise vähendamist. Viivise vähendamise nõudmine käib kohtu kaudu, selgitab kinnisvarakäsiraamatute autor Tõnu Toompark.
Viivise vähendamist saab nõuda siiski eeldusel, et viivist ei ole tasutud. Kui viivis on juba tasutud, ei saa selle vähendamist enam nõuda.
See tähendab, et ei ole väga mõtekas lepingusse kirjutada hirmuäratavaid viivisemäärasid, mis üürniku ära peletavad ja mis päris kindlasti maksmata jäävad. Tõenäoliselt ei ole siiski enamuse üürilepingute juures viivise punkt see, mille juures liiga pikalt peatutakse ja mille üle liiga palju läbi räägitakse.
Samas peaks viivis olema nii suur, et see motiveeriks lepingupooli oma kohustusi täitma ja kohustuste täitmisega mitte viivitama.
Üürileandja jaoks tuleks läbi mõelda, kas näiteks 0,1% viivis on see, mis paneb üürniku õigeaegselt üüri tasuma? 500-eurose üürihinna puhul on 0,05% päevas (ehk märkimisväärsed 36,5% aastas) 0,50 eurot päevas. See tõenäoliselt ei ole summa, mis üürniku arveid tähtaegselt tasuma paneb. Ja olgem ausad – viivise arvele lisamine on pigem erand kui reegel.
Loe rohkem SIIT.