Seekord kirjutab Margit sellest, kuidas õnnestus vana päevi ja elu näinud kirjutuslaua restaureerimine.
Remondiblogi: vaata, mis saab tindist läbiimbunud kirjutuslauast
Korteri ostu järel ei olnud mul plaani vana «nimeta» toast leitud kirjutuslauda alles hoida. Kohe me seda samuti välja ei visanud, kuna laud oli praktiline abivahend uste renoveerimisel, akende ja laudise värvimisel. Kuna välimus oli tal vanuse kohta enam-vähem, siis korraks kaalusin laua paarikümne euro eest maha müümist.
Siis jäin teda aga lähemalt uurima. Kuna plaanis oli korda teha üks korteris olnud vanadest sahtlitega raamatukappidest ning vanaaegsed puidust jalgadega tugitoolid, et neid kabinetis kasutada, siis miks mitte lisada kabinetti ka see vana kirjutuslaud?
Laud ise oli rahuldavas seisukorras, kuid minu suurim murekoht olid sahtlid. Seest olid nad kõik üpris räpased ja eri värvi kirjutustintidest läbi imbunud. Sahtlipealsete spoon oli kõvasti kahjustada saanud: see oli puidust lahti löönud ja kohati oli minema lennanud omajagu tükke.
Otsustasingi alustada sahtlitega: kui neist asja ei saa, siis pole mõtet ka ülejäänud lauda ette võtta. Otsisin oma tööriistad välja, kolisin sahtlitega pooleli olemasse vannituppa ja töö võis alata. Samal meetodil on võimalik restaureerida pea kõiki puidust mööbliesemeid.
Lisaks restaureeritavale lauale läheb vaja:
- 3 eri karedusega liivapaberit (80, 120 ja 180 karedusega)
- lihvalus (käsitsi lihvimisel) või ekstsentriline lihvimismasin ja multitööriist
- kuumapuhur (vajadusel) ja värvikaabits
- puidupahtel ja väikesed pahtlilabidad
- puit, puiduliim ja pitskruvi (vajadusel)
- peitel (vajadusel)
- toonitud Osmo õlivaha(d)
- Osmo Top Oil
- keskmise laiusega pintsel
- väike rull (soovi korral)
- puuvillane või mikrokiudlapp
- lakibensiin
- (poolik) rull tapeeti
- tapeediliim
- vesipõhine mööblilakk
- uued sahtlinupud (vajadusel)
- kruvikeerajad
- puhas käsihari
Nimekiri tundub üsna pikk ja kui kõike poest ostma minna, tuleks ostukorvi maksumus julgelt üle saja euro, eriti kui arvestada tööriistade kulu. Meil oli enamus asju kodus juba ühe või teise töö tegemiseks olemas ning ilmselt saavad sama tõdeda kõik, kes ise remonttöödega tegelevad.
Esiteks tuleb alustada puidult vanade viimistluskihtide eemaldamisega. Kui puit on (mitmekordse) värvi- ja/või lakikihi all, siis on mõistlik enne lihvima asumist need kihid eemaldada, kasutades kuumapuhurit ja värvikaabitsat. Seda meetodit kasutame näiteks akende ja siseuste puhul.
Töötada tuleb väikeste piirkondade kaupa: värvi/lakki puhuriga kuumutada, kuni on näha väikseid õhumulle kihi all ja seejärel kohe värv/lakk kaabitsaga maha kraapida. Tuleb olla ettevaatlik, et puitu mitte liialt kõrvetada või põletada. Õnneks kirjutuslaua puhul sain selle sammu vahele jätta, kuna lauda oli eelnevalt õlitatud.
Alustasin seega sahtlitega. Kruvisin sahtlite küljest lahti käepidemed, mida esialgu olime pidanud plastikpidemeteks. Selgus aga, et tegu on puiduga, seega otsustasin need alles jätta. Suurelt sahtlilt eemaldasin metallist lukusisemuse, sest selle luku võtit meil ei olnud. Kuna spoon sahtli esiosadel oli ulatuslikult kannatada saanud, otsustasin spooni puidult eemaldada, kasutades selleks peitlit. Loomulikult tuleb olla väga ettevaatlik, et mitte spooni all olevat puitu kahjustada. Soovi korral on võimalik ilmselt pindu ka uuesti spoonida lasta.
Seejärel võisin alustada kõige mustema töö ehk lihvimisega. Käsitsi lihvimise pluss seisneb selles, et lihvimistolm ei lenda nii ulatuslikult laiali, kuid võrreldes masinate kasutamisega läheb kõigi pindade lihvimiseks kordades enam aega. Kuna meie kodus on olemas nii ekstsentriline lihvimismasin kui ka multitööriist, kasutasin neid. Alustasin 80 karedusega liivapaberist ja töötlesin üle kõik pinnad, kuniks vanad viimistluskihid said eemaldatud ja ilmus nähtavale puhas puit. Nurkades ja muudes kehvasti ligipääsetavates kohtades kasutasin multitööriista abi.
Sai selgeks, et sahtlipõhjadesse on laiali voolanud tint nii sügavale imbunud, et seda välja lihvida ei ole võimalik. Küll aga tekkis mul uus idee, millest peatselt lugeda saate. Seejärel töötasin kõik pinnad üle 120 liivapaberiga ja seejärel 180 liivapaberiga. Kolmekordselt lihvisin üle ka puidust käepidemed ja kogu laua väljapaistvad pinnad, esialgu ikka kõige karedama 80 paberiga, seejärel 120 ja viimase lihvina 180 paberiga. Pärast lihvimist oli puit täiesti sile ja valmis uuesti viimistlemiseks.
Järgnevalt parandasin puidupahtliga mõned suuremad kriimud ja kahjustused, mida välja lihvida ei õnnestunud. Kasutasin selleks Tikkurila puidupahtlit, mida on saadaval mitmes toonis. Olen proovinud ka mitmeid universaalpahtleid, kuid spetsiaalne puidupahtel on seni andnud parima tulemuse. Pärast pahtli kuivamist lihvisin pahteldatud kohad uuesti 120 paberiga üle.
Elukaaslane aitas kinni panna suure sahtli serva jäänud augu, mis tekkis metall-luku eemaldamisel. Selleks kasutasime puitu, mille saega mõõtu lõikasime, puiduliimi ja pitskruvi abil kinnitasime, et tükk kindlalt püsima jääks. Samuti parandasime puidu, liimi ja pitskruvi abil ühe sahtli siini. Enne viimistlemist pühkisin kogu laua hoolikalt harja ja lapiga üle, et eemaldada lihvimistolm.
Seejärel sai asuda laua viimistlemise juurde. Olen alates põranda viimistlemise saagast suur Osmo õlivahade fänn, sest isegi minusugune kogenematu inimene saab nendega ilusa tulemuse. Elu on näidanud, et peitsi ja laki käsitlemine on minu jaoks tunduvalt keerulisem. Kasutasin kolme tooni Osmo õlivaha: katvat musta ja valget ning läbikumavat antiiktamme tooni.
Mustaga viimistlesin sahtlite käepidemed ja uue sahtlinupu suurele sahtlile, läbipaistmatu tulemuse saamiseks kasutasin kaht kihti. Valget kasutasin sahtli sisemustes: tahtsin, et need oleks heledad, et asju paremini üles leida. Samuti annab see huvitava tulemuse: kui sahtli avan, tuleb tumeda laua seest välja valge sahtlisisu. Valget kasutasin ühes kihis, hõõrudes seda lapiga piki puidusüüd. Sahtlite esiosad teipisin enne valge vahaga viimistlemist kinni, kuna need viimistlesin hiljem kahes kihis antiiktamme tooni õlivahaga, mille kandsin peale pintsliga ning hõõrusin kümne minuti jooksul lapiga üle, et saada loomulikum tulemus. Panen kõigile südamele, et õlivahaga kokku puutunud lapid tuleb panna veega täidetud anumasse ja viia jäätmejaama või ise kodus kohe ära põletada, kuna need võivad ise süttida ja tekitada tulekahju. Pintslid puhastasin lakibensiiniga pärast iga kasutuskorda.
Sama tehnikat kasutasin ka ülejäänud laua pindade viimistlusel. Soovi korral võib suuremate pindade katmisel kasutada ka rulli. Laua pinnad, mis kasutades välja ei paista, jätsin viimistlemata (sahtliboksi sisemus, lauaplaadi alumine pool). Kindlasti tuleb kihtide vahel kuivamiseks jätta minimaalselt 8 tundi. Töö ei ole keeruline, vaid lihtsalt ajakulukas. Viimase kihina viimistlesin kõik pinnad täismati Osmo Top Oiliga, mis annab eriti vastupidava pealispinna.
Aga mida ma lõpuks sahtlipõhjadega ette võtsin, et peita koledad tindiplekid? Olen kunagi kuskil internetiavarustes näinud sahtlipõhjadesse liimitud ilusat mustrilist tapeeti. Täpselt sedasama tegin lõpuks ka mina. Loomulikult võib kasutada varasemast alles jäänud tapeediribasid, aga kuna meie koju seina tapeeti ei tule, siis ostsime lihtsalt ühe rulli allahinnatud tapeeti ja sobilikku tapeediliimi.
Mõõtsin põhjad ära, lõikasin tapeeditükid vastavasse mõõtu ja liimisin puidule. Suure sahtli puhul pidin kasutama kaht tapeeditükki ja mustrit kokku ajama, aga see polnud õnneks väga keeruline. Lasin tapeedil korralikult kuivada. Et tapeet sahtlite põhjas kiiresti määrduma ei hakkaks ja seda oleks parem puhastada, lakkisin tapeedi vesipõhise poolläikiva mööblilakiga üle. Kruvisin kõik käepidemed-nupud külge tagasi. Valmis!
Edaspidi räägin lähemalt pehme mööbli ja akende-uste restaureerimisest.