Remondiblogi: rääbakate nõukaaegsete tugitoolide uskumatu uus nägu

Foto: Margit Partei

Seekord kirjutab meie blogija Margit sellest, kuidas ta omade jõududega taskukohaselt päevinäinud tugitoolid korda tegi.

Meie korteri ostuga kaasa tulnud tugitoolid olid enne restaureerimist üpris kehvas seisus nii visuaalselt kui ka praktiliselt. Väljanägemine oli võidunud-kulunud ja istumine muutus kiirelt ebamugavaks. Ometigi olid need toolid kuidagi armsad... Leidsin meie kodu planeeringus neile sobilikud kohad ja võtsin suvel ette nende korrastamise.

Puidust jalgadega tugitooli restaureerimise võib jagada sisuliselt neljaks etapiks: tooli osadeks lahtivõtmine, jalgade restaureerimine, istme taastamine, tooli kokkupanek. Ühe tugitooli restaureerimine läks maksma umbes 50 eurot, kuid see oleneb suuresti sellest, milised tööriistad on kodus juba olemas ja mida tuleb juurde soetada.

Restaureerimiseks läks vaja järgmisi tööriistu ja materjale:

• nuga
• näpitsad
• klammerdaja + klambrid
• poroloon
• mööblikangas
• kangaliim
• tugev mööblikangas toolipõhjadele (vajadusel)
• liimriie ja triikraud (vajadusel)
• õmblusmasin ja niit (vajadusel)
• teravad õmbluskäärid
• kangaliim
• liivapaber (karedusega 80, 120 ja 180)
• ekstsentriline lihvimismasin (soovi korral)
• puidupahtel
• väikesed pahtlilabidad
• mööblivärv (või muu meelepärane viimistlusvahend) + väike pintsel
• naelapüss, naelad ja kompressor või naelad ja haamer
• kruvid + kruvikeeraja

Esiteks läheb vaja natuke mõistust ja päris palju toorest jõudu. Kruvisin tooli jalad istme küljest lahti. Esiti oli see üpris keeruline tegevus, kuna kruvid olid aastatega oma aukudese mugavalt kinni roostetanud. Paar kruvi õnnestus ka pooleks murda, seega tuli need asendada hiljem uutega.

Seejärel tuli asuda istme lammutamise juurde. Esiteks eemaldasin ettevaatlikult tooli seljatoe taguse vineeri (ühel toolil oli vineeri asemel papp). Seejärel asusin vana kangast puitraami küljest lahti tirima. Kohati läks selleks tarvis päris palju jõudu. Kuna toolidel oli kord juba katteid vahetatud – see paistis selgelt välja kirvemeetodil sisse löödud suvalistest naeltest – siis oli naelu raami sees sadade kaupa.

Kui riie maha kistud sai, eemaldasin vana pudedaks muutunud porolooni ja määrdunud vati. See tuletab meelde, et kindlasti tuleb oma töötuba hoolikalt kilega kaitsta ning luud-hari ja tolmuimeja võiks käepärast olla.

Esialgse meriheinaga pehmenduse jätsin tugitooli istmele alles. Seejärel asusin näpitsate ja haamri abil eemaldama naelu, millega olid kinnitatud eelmised kangad. Originaalnaelu oli vähe, kuid need olid oma sepanaela kuju poolest selgesti eristatavad. Rohkelt leidus nõukogudeaegseid mööblinaelu, mida alles andis sikutada ja tirida…

Kui raam naeltest puhtaks sai, võis viimaks asuda istme uuesti ülesehitamise juurde. Enne oli tarvis külastada aga kangapoodi ning leida koht, kust osta porolooni. Kuna mulle hakkas jubedalt meeldima selline pooleldi retro mustriga kangas, mis ei olnud aga teps mitte mööblikangas, siis pidasin kangapoe müüjannaga nõu ning soetasin antud kanga alla liimriide, mille kodus triikrauaga kanga alla liimisin.

Tooli istmete tugevdamiseks alumisel poolel ostsin eraldi kõige soodsamat tugevat mööblikangast. Ideaalis soovitaksin ka pealmise kattena kasutada siiski spetsiaalset mööbikangast, kuna see on kulumisele ja kortsumisele vastupidavam.

Tugitooli lammutamine ja uuesti üles ehitamine. Foto: Margit Partei

Porolooni leidmine oli omaette seiklus. Tartu kohta just interneti vahendusel eriti palju infot ei leidnud. Küsisin igast kangapoest, aga ei midagi. Jõudsin viimaks Zeppelini keskuses asuvasse Kangas&Nööp kauplusesse, kus samuti porolooni kohta pärisin. Abi tuli aga ootamatust kohast. Kassast lahkuma hakanud eelmine klient kuulis mu muret ja teadis täpselt, kuhu mind suunata. Tema nimelt olevat oma pisike õmblusettevõtte juht ning olnud sealt korduvalt porolooni ostnud, seejuures mõistliku hinnaga. Porolooni sain tema soovituse kohaselt Vaksali ja Tiigi tänava ristil keldrikoruusel asuvast Hagelini poest.

Järgmisena lõikasin liimriidega tugevdatud pealiskangast välja seljatugede taguse vineeri jaoks katted. Need kinnitasin vineeri külge tekstiililiimiga, mille leidsin ehituspoest. Seejärel hakkasin mässama porolooniga. Mõõtsin ära seljatoe ja istme suuruse ja sobilikud tükid lõikasin välja villanoa abil. Porolooni kinnitasin üksikutest kohtadest klammerdaja ja pikkade (14 mm) klambrite abil. Üritasin lisada nii vähe klambreid, kui võimalik, et vältida liialt "augulist" tulemust, kuid piisavalt palju klambreid, et need porolooni raami küljes kinni hoiaks. Liiga vähesed klambrid porolooni kinni ei hoia ja see rebeneb raami küljest lahti. Porolooni ja põhjariide vahele toppisin veel vanu kangajuppe ja vatti, et iste saaks veidi tugevam ja jäigem.

Seejärel oli aeg kogu iste pealisriidega katta. Kuna olin raamile lisanud tunduvalt enam pehmendust, kui seal varasemalt oli, ei saanud ma uue kanga väljalõikamiseks vanu riidejuppe kasutada. Võtsin vanad tükid ja panin neile igalt küljelt julgelt sentimeetreid lisaks ning ka siis jäi varu kohati üpris napiks. Enne lõikama hakkamist tänasin end, et olin uued ja teravad käärid ostnud: nürid käärid on selle töö juures üks jubedamaid asju, mis juhtuda võib.

Riide kinnitamisel võtsin eeskujuks täpselt selle, mida varasemalt oli tehtud. Minu tugitoolid on nii lihtsa kujuga, et ma ei pidanud isegi katete nurki õmblema, vaid sain oskuslikult voltides ja klammerdajat kasutades täitsa kena tulemuse. Kes õmblusmasinaga suurem sõber on, võib seda nurkade õmblemiseks loomulikult kasutada. Tekstiili kinnitasin raami külge klammerdajaga. Viimaks jäi üle veel riidega kaetud vineerist seljatoe tagused naelapüssiga raami külge naelutada, kattes vineeriga riide kinnitamise klambrid. Loomulikult võib taguse kinnituseks kasutada ka ilunaelu, mis tavapärase haamriga kinni lüüa. Oluline on, et taguse knnitamiseks kasutatakse minimaalselt väljapaistvaid või visuaalselt ilusaid naelu, kuna neid pole võimalik hiljem peita.

Seejärel asusin puidust toolijalgade restaureerimise juurde. Lihvimiseks kasutasin taaskord ekstsentrilist lihvimismasinat ning kolme eri karedusega liivapaberit. Esiteks eemaldasin enamiku vanast lakikihist 80 karedusega liivapaberiga, siis eemaldasin viimsed jäägid 120 paberiga ja lõpplihvi tegin 180 paberiga. Tulemus sai tõeliselt siidine ja sile. Suuremad täkked ja vaod parandasin puidupahtliga, mis kuivamise järel jälle hoolikalt üle lihvisin. Viimaks katsin toolijalad kahe kihi Eskaro mööblivärviga. Tulemus sai minu arvates täitsa kena. Tol ajal ei olnud ma veel kursis õlivahade imelise maailmaga, seega praegu kasutaksin puitmööblit renoveerides ilmselt Osmo õlivahasid, mis annavad loomulikuma ja vastupidavama tulemuse kui värv. Viimaks jäi üle vaid toolijalad tugevate kruvidega raami külge kinnitada ja kruvikohad värviga "ära peita".

Järgmisel korral räägin veidi puidust vanaaegsete akende ja siseuste restaureerimisest.