Kinnisvara müümise kunst on aja jooksul muutunud ja müüjad on läinud kavalaks, rõhudes asjaoludele, millest koduotsijad mööda vaadata ei saa.
Müüjad meelitavad koduotsijaid kavala nõksuga varjatud lõksu
31. mai 2018, 08:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma kodu soetamine on alati seotud emotsioonidega ja kinnisvaramüüjad, olgu tegu arendaja või eraisikuga, on selle ära tabanud. Ja kuigi paljud ostjad jälgivad teraselt hoonete energiaklasse, uurivad kommunaalkulude kohta ning annavad endale aru, et euribori soodne hetkeseis ei pruugi selliseks jääda aastataks ning kodukulude kasv võib olla reaalsus, ei saa emotsionaalset poolt siiski kõrvale jätta.
Selle tõsiasja on aastatega hulk kinnisvara müüjaid läbi hammustanud ja hakanud nii reklaamides kui esitlustes rõhuma arvuliste näitajate asemel pehmetele väärtustele, ütleb Domus Kinnisvara juhatuse liige Raul Reino.
Omajagu hoogu on sellele tema sõnul lisanud meedia, mille püsirubriiki on end kindlustanud lood ja pildimaterjal erinevatest kodudest. «Ja loomulikult ei hakka klikimajanduse ajastul keegi end vaevama juttudega näiteks energiatõhususarvust, vaid läbi löövad lood, millel on kõige ilusamad pildid. Ja nii näemegi ruumide planeeringu asemel sageli hoopis pilte loojuvast päikesest, mõnest veekogust isegi siis, kui see jääb kümnete kilomeetrite kaugusele, Muhu mustrist ja vintage-mööblist. Levinumaks trikiks ongi saanud müük sisekujunduse abil, nii uusarendustes, aga ka piirkondades ja hoonete puhul, mis muidu klassifitseeruvad pigem madalama nõudluse objektiks,» sõnab Reino.
Eriti silmatorkav on see tema sõnul suure hulga Eesti saarte puhul, kus objektiivi ette jäävad raudse järjekindlusega värvilised aialipid, hoburakmed ja vankrirattad, mõni küünal ja sajandivanune valgusti ning imeline lillepeenar. «Müüjad ei tee iseenesest midagi valesti, ega inimene Kihnu või Muhu saarele reeglina ruutmeetrihinda ostma ei lähegi, ikka on põhjused tunnetega seotud ja ostuotsuse juurpõhjuseid tuleb otsida südamest, aga mitte Excelist,» tõdeb ta ja lisab, et koduost on seotud elamuste ja emotsioonidega, selle ümber lükkamiseks pole vähimatki põhjust.
Kuid tervet mõistust ei tohiks kinnisvaretehingu tegemisel siiski kõrvale jätta. «Ei maksa unustada, et elamuasemelaenu kasutades võetakse endale finantskohustus aastakümneteks ja pank ei hakka kliendiga emotsioonide keeles rääkima siis, kui ta peaks töö kaotama või ilmnema mõni muu olukord, mis muudab keeruliseks laenu tasumise. Sel juhul on kõik osapooled ainult ratsionaalsed ja pangale tuleb päikeseloojangu asemel näidata ainult maksekorraldust. Terve mõistus peab inimest ette valmistama ka tulevikuks, kui vara on vaja uuesti müüki panna ning see võib sattuda perioodi, mil majanduses pole kõige päikselisemad ajad. Siis tuleb eriti teravalt väljaruutmeetri hind, vara tehniline seisukord, konstruktsioonide kvaliteet ja kõik muud tehnilised näitajad, mida emotsioonidega põhjendada pole kuidagi võimalik,» sõnab Reino.
Majanduse halbadel aegadel on ostjad oluliselt rohkem detailides kinni ja kaalutlevad põhjalikult ostuotsust. Seega, emotsioonidega võib kaasa minna, kuid mõõdukas ettevaatus ei tee paha ning üle tuleb kontrollida, millised on vastava piirkonna keskmised hinnad ja tehingute arv, kas hoone ehituskvaliteet on rahuldav ka pikemas perspektiivis ning kas ülalpidamiskulud on sellised, mis vastavad pere sissetulekutele. Lühidalt ja rahvakeeli võib seda nimetada talupojatarkuseks, mida ei maksa unustada ka kõige fantastilisemat ilupilti imetlema jäädes ja rahakotti välja otsides.
Vaata rohkem SIIT!