Eesti naine annab nõu, kuidas tegelikult kodu koristama peaks

Foto: Anna Lutter/annalutter.com

Kodu püsivalt korras hoidmine valmistab paljudele parajat peavalu, aga mõned osavad inimesed on leidnud meetodid, kuidas seda kõike täiesti möödaminnes teha.

Blogija Anna Lutteril on elukaaslane ja kaks väikest poega ning täisajaga töö, lisaks tegeleb naine töö kõrvalt ettevõtlusega. Tema kodu on aga piltidel alati silmatorkavalt korras. Kas tegu on fotode tarbeks korraldatud lavastusega? Anna kinnitab, et nii see pole, ja annab hüva nõu, kuidas igaüks saaks oma kodu pidevalt korras hoida: 

• Ma koristan koguaeg, möödaminnes! Samal ajal kui lapsed söövad ja ise juba lõpetanud olen, siis ma koristan köögikappe, töötasapindu, külmappi – ühesõnaga kõike, mis köögis on. Kui lapsed on dušši all, siis koristan vannituba kui lapsed on lastetoas, siis ma sorteerin mänguasjakorve (kus peavad ilmselgelt asjad liigitatud olema – ma olen veendunud, et süstematiseeritud keskkonnas on lapsel lihtsam süsteeme ja elu mõista).
• Ma koristan korteri igal õhtul vahetult enne laste magama minekut ära – panen kõik asjad omale kohale (sh vedelevad riided, mustad nõud, kommipaberid, Algo sokid, haha, tsau, Algo! jm), vajadusel (st alati) imen tolmu. Niiet siis kui lapsed voodisse on läinud saan ma teha seda, mida ma parasjagu soovin, mitte ei pea selle jalgpalli meeskonna päeval tekitatud segadust koristama hakkama. Ja siis on hommikul ka alati meeldiv ärgata – kõik on korras (juhul muidugi kui mõni lastest ei ole varem ärganud ja diiavni peal leiba sööma hakkanud vmt – aga see on elu ja sellega olen ma juba arvestanud).
• Nii nagu tuleb kodu ära koristada õhtuti, siis koristan ma kodu ära ka alati enne kui kodust välja lähen – enamasti ka siis kui ainult kümneks minutiks lastele lasteaeda järgi lähen. Siin võib peituda ka üks põhjus, miks ma alati igale poole hiljaks kipun jääma – sest need diivanipadjad vajasid veel väikest kohendamist.
• Korra nädalas teen ma suurema koristuse – pesen aknad (nii seest kui väljast – talvel muidugi väljast mitte), pühin igaltpoolt tolmu, pesen üle kõik toolid, uksed, kapiuksed, üritan seinte pealt maha saada mustade sõrmede jäljed, klopin õues vaibad ja pesen põrandad. Kokku kulub selle protseduuri jaoks umbes neli tundi – ma võtan seda kui head trenni! Üldiselt teen seda alati koos Pellega, aga kui lõpus põrandate pesu on, siis on alati meeldiv kui Algo sellel ajal lastega õues on. Ja no üldse on üksi koristamine effektiivsem ja kiirem, aga samas mulle meeldib mõelda, et äkki siis lapsed mõistavad rohkem, kuidas asjad korda saavad (haha, ise ka ei usu, mis ma kirjutasin siia… mu lapsed ei korista never enda järgi).
• Tegelikult aga püüan erinevatesse ülesannetesse ka teisi pereliikmeid kaasata – näiteks diivani alt koristamine, vaipade kloppimine või muu vähem vastutusrikas ala (sest keegi teine ei oska siin nii hästi tolmu imeda või kapiuksi poleerida kui mina!).
• Suurema koristuse võtan tavaliselt ette pühapäeva õhtul või nädala alguses, sest nädalavahetusel on segaduse tekitajaid nii palju kodus, et koristatud kodu tundub lihtsalt totaalne raiskamine.
• Tavaliselt üritan iga suurema koristuse käigus ühte asja põhjalikumalt koristada, näiteks, et ühel nädalal koristan põhjalikumalt riidekappi, teinekord riiuleid või karpe, siis jälle diivani või voodi alust.
• Mul ei ole pesupesemise päeva vaid see käib möödaminnes. Meil ei ole kodus pesukorvi, pressime musta pesu segamini pesumasinasse ja kui sinna enam ei mahu, siis see on selge märk, et tuleb masin tööle panna. Sorteerin värvi järgi, otsin veel korterist asju juurde, et masin täis saada ja masin tööle. Seega ei teki mul kunagi meeletuid mustapesu hunnikuid, sest jooksvalt koguaeg tegelen sellega – reaalselt üldse ei mõtlegi enam pesu peale, vaid kuidagi jooksvalt kõik sujub.
• Meil on juba paar aastat pesukuivati. Ausalt, nii hea asi. Ma tean, et see väsitab riideid, aga see aja kokkuhoid ja mugavus on minu jaoks nii määrav (pluss riiete kuivatusrest toas näeb nii kohutav välja), et ma kuivatan reaalselt kõik riided ja kodutekstiilid kuivatis. Ehk siis pesumasinast otse kuivatisse ja kuivatist viskan riided lastetuppa, kus need õiget pidi pööran, kokku voldin ja kappidesse laiali tassin.
• Pesu pesen ja voldin ja panen kappi alati sellel ajal kui lapsed on üleval ja oma toas mängivad – mu meelest tundub lihtsalt raiskamisena seda nende uneajal teha. Triikrauda ei ole me kodus juba paar aastat, niiet õnneks nendest triikimisvajadusgeenidest olen prii ja me ei triigi ühtegi asja, oih.
• Riided panen kappi ja kummutisse sordi ja värvi järgi – alati jätan murdejoone pealepoole, sest nii on lihtsalt ilusam ja mugavam neid asju pärast võtta ka.
• Mul on hästi palju karpe ja panipaiku kodus – iga asja jaoks on oma koht! Reaalselt on nii ülilihtne ka koristada, ei teki seda mõtet, et oota, kuhu selle nüüd panna võiks, vaid ma tean täpselt kus mingi asi käib ja sinna ta ka viin.

Anna koristamisharjumustest saab rohkem lugeda TEMA BLOGIST. 

Foto: Anna Lutter/annalutter.com